Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased (suguk. Adelidae), neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism - isaste loomade tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma (Eudia pavonia) isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist
Sugukond Micropterigidae - pisitiiblased Kõige primitiivsem liblikasugukond. Eestis 5 liiki. Siruulatus enamasti kuni 1 cm. Sugukond Hepialidae - eistekedriklased Keskmise suurusega kuni suured vanapärased liblikad. Eestis 5 liiki. Suur suguline dimorfism, emaste munemiskäitumine olematu. Sugukond Nepticulidae - kääbuskoilased Kõige väiksemad liblikad, siruulatus maksimaalselt 1,5 cm ümber. Iseloomulik on tundla laienenud aluslüli. Eestist on teada üle 60. Sugukond Adelidae - pikktundelkoilased Liblikad ise pole kuigi suured, kuid on silmatorkavad – tihti metalliläikega ning iseäranis isastel eriti pikkade tundlatega. Eestis 16 liiki. Sugukond Tineidae - koilased Peaaegu kõigi koide röövikud toituvad loomsest ainest või ka seentest. Röövikud tihti kaasaskantava tupega. Eestis ca 40 liiki. Siia kuuluvad mõned väga tuntud kahjurid – nt. nahakoi ja riidekoi. Sugukond Psychidae – märslased Röövikud elavad kaasaskantavates märssides
annaabi.ee 
