Keskaja Euroopa: vaimulik ja ilmalik Kogu keskaja ühiskonda eristati erineval moel. Keskaja ühiskond koosnes algusel kolmest kategooriast: preestrid, sõjamehed ja talupojad. Need täiendasid üksteist ja ei eksisteerinud ühekaupa. Laoni piiskop Adalbero eristas kristliku ühiskonnas kolm komponenti: need, kes palvetavad, need, kes sõdivad, kaitsvad kirikut, rahvast ja iseenda ning lõpuks need, kes töötavad. Need komponendid moodustasid ühiskonna keha, mille osasid ei saa lahutada. See vaimulike seast pärit, kolmekomponendiga skeem näitab täpselt sotsiaalset maastiku pärast aastat 1000. Selle skeemi tulek lihtsustas kategooriate eristumist varakeskaja Euroopas, kus vähemus juhib ja mass allub
Toimus uus linnade esiletõus. Toimusid lääne- eurooplaste vallutusretked nii itta, lõunasse kui ka põhja. Hiliskeskajal põhjustas katkuepideemia elanikkonna vähenemise ja majanduslikke raskusi. See soodustas aga ühiskonnas muutusi, mis panid aluse kapitalistliku ühiskonna kujunemisele. Ruumiliselt võib keskaega piiritleda alaga, kus religiooniks oli katoliiklus ja ühiskondlik korraldus põhines feodalismil (feodaaltsivilisatsioon). Piiskop Laoni Adalbero järgi võis ühiskonnas eristatda kolme komponenti: need, kes palvetavad (oratores), kes sõdivad (bellatores) ja kes töötavad (laboratores). Esmast rolli mängivad vaimulikud, täpsemalt mungad, kelle põhiliseks ülesandeks on palvetamine. Palvetamine kindlustab neile kontakti jumalariigiga ja annab maapealse elu üle vaimse väe. Vaimulike järel tulevad sõjamehed (ratsanikud, rüütlid) kes saavad uusaadliks ja kaitsevad relvade toel ülejäänud kahte klassi. Lõpuks töötav klass
annaabi.ee 
