Arutletakse nii nagu Berkeley ja Hume kirjeldasid. Kuigi kui valida, et kuidas teada, et kas miski on punane või kolmnurke, siis peab olema mingi muu alus, mis on punane või kolmnurke, ja kasutama seda kui mingit kriteeriumit, et öelda „peab olema õige sarnasus valitud asjaga“. Seega, sarnasus on eelduseks, et valida mingi kindel asi ja sarnasus on universaalne. See on seos, mis hoiab kõiki paare, mis on punased. Empirismi alterantiiv kaudselt viitab abtraktsele universaalidele. Sarnasuse seos on tõene universaal. Sarnasuse mõiste ei ole tavaline, millel on tegemist nt välimusega. Pigem on see tehniline ja filosoofiline sarnasus – eripära jagamine. Kui võtta kindel kuju või värv nagu punane, ja me tahame õppida, kuidas seda tingimust teisele kujule-värvile rakendada, siis me peame nägema, et esimene sarnaneb teisele kindlale kujule või värvile. Seega tuleb täpsustada õiget sarnasust, et kasutada seda võrdlemisel. Kuna
Andres Toltsi kummalised vaikelud kasutasid olukordi tema ümber, uuendusena , rõhutades keskkonna fiktiivsust kasutas ta pilt-pildis võtet. Leonhard Lapini dünaamiline isiksus katsetas mitmel rindel nii valdkonnas, tehnikas kui stiilis. Masinaajastu prohvetina otsis ta süsteemi ja uuris minimalismi olemust. Ludmilla Siim panustas 70ndate alguses suureformaadiliste uzeelt ja koloriidilt uudse lähenemisega maaliseeria. Sirje Runge jäi sel perioodil kindlaks abtraktsele stiilile. Kunsti ajalukku juurde leidsis tee ka väljaspool kunstiharidusasutusi astunud, näiteks Raul Meel , kelle serigraafia ja tehniliste graafikute eepiline käsitlus tõi talle ka välismaiste kuraatorite positiivse tähelepanu. Jüri Okas mängis eri vormidega, maalis, tegevuskunsti teosed, film, foto ja installatsioon, kirjendades edukalt olukorda tollases Eesti kunstielus. 1960. Lõpul ilmusid eesti kunsti pilti ka esimesed kineetilised objektid, esimest korda
annaabi.ee 
