Kloostrite kõrvale rajati raamatukogusid ja käsikirjade ümberkirjutamise töökodasid. Kloostrikoolides anti haridust tulevastele vaimulikele, et valmistada neid ette misjonitööks ja jutluste pidamiseks. Kloostrite üheks ülesandeks oligi lapsi, kusjuures mitte ainult tulevasi munki, vaid ka ümberaudsete ülikute lapsi, kes jäid ilmalikku ellu, õpetada. Kloostrid olid ainsad õpetuse säilitajad, milleta võinuks haridus keskajal täielikult känguda. Juba varasel keskajal oli igas abtkonnas kahte tüüpi koole. Üks neist tegutses väljaspool kloostiseinu ja oli avatud ümbruskonnas elavate laste jaoks. Nendes koolides võisid kõrvuti õppida väga erinevatest perekondadest lapsed. Õpetamine nendes koolides oli suuline, lastele õpetati eelkõige usuõpetuse elementaarseid aluseid, õpiti pähe palveid, jutustusi pühakirjadest ja pühakute elust ning natuke peastarvutamist. Teine tüüp koole oli mõeldud nn annetajate lastele. Nemad õppisid kloostriseinte vahel
Vaimuliku kasvatus vajas pikka aega ja kindlat koolitust, lisaks aga ka teistsugust eluviisi. 7 Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Vaimulike ideaaliks oli karm ja ilmalikes küsimustes rangelt erapooletu munk-askeet, kes peab põlgama mööduvat ja maist ning oskama seda kõike sisendada ka tavakristlastele. Mis puutub otseselt laste kasvatamisse, siis juba varasel keskajal oli igas abtkonnas kahte tüüpi koole. Üks neist tegutses väljaspool kloostriseinu ja oli avatud laste jaoks, kes elasid ümbruskonnas -schola exterior. XI saj. kloostrimaterjalid, eriti väljapaistvamate abtide elulood sisaldavad alati ka märkusi nende õpetusliku tegevuse kohta. Näiteks: "Ta asutas koole, kus igaüks, kes pöördus selleks kloostri poole, võis saada hariduse õndsuse osaliseks. Kellelegi ei öeldud kunagi ära
annaabi.ee 
