sajandil meestistertslaste kaitse alla, et viimased neid vaimulikult hooldaksid. Et vennad pidasid seda liiga koormavaks, siis keelustati igasuguste uute kogukonda loomine. Muidu sarnanesid naiskloostrid meeste omadele. Keskaja lõpus järgiti üha vähem orduideele ja aadlidaamid kasutasid naistsistertslaste maju vanadekodudena. Valitsemisest: Erinev selle poolest, et abt polnud monarh nagu mujal. Ordu juhtinstantsiks oli hoopis generaalkapiitel, mis koosneb teoreetiliselt kõigist ordu abtidest (tegelt kõik kehva transpordisüsteemi tõttu ei jõudnud alati kohale tulla). Kloostrite fliatsioon - Igat uut kloostrit, mis loodi, kontrollis emaklooster. Emakloostrist olid tulnud uude kloostrisse mungad. Kontrollimise alla mõeldakse seda, et emakloostri abt või tema asetäitja kontrollisid korrapäraselt kloostrikorda ja teisi punkte. Riietus: Lihtne valge või hall mungakuub. Selleks kutsuti neid vahest ka ,,valgeteks munkadeks". Õpetus:
Oleks ju otse ülekohus ja maitsetus mõnitada kardinali sellepärast, et ta end oodata laskis, oli ta ju ikkagi tore mees ja kandis hästi oma punast mantlit! Ta astus sisse, tervitas koosolijaid selle päritud naeratusega, millega ülikud rahvast tervitavad, ja astus aeglaste sammudega oma verevast sametist tugitooli poole, ta näost aga võis lugeda, et ta hoopis millelegi muule mõtleb. Ta piiskoppidest ja abtidest kaaskond, ehk 1 7 nagu me tänapäeval ütleksime, ta peastaap tungis tema järel poodiumile ja suurendas omakorda parteri hämmeldust ning uudishimu. Neid osutati ja nimetati üksikult. Igaüks tahtis vähemalt näidata, et ta kedagi neist tunneb, kes Marseille' piiskoppi Alaudet'd, kui ta õieti mäletab, kes Saint-Denis' kloostri priorit, kes Saint-Germain-des-Prés' abti Robert de Lespinasse'i, seda ühe Louis XI armukese liiderlikku venda -- kõik see toimus tugevate
annaabi.ee 
