siseemigratsiooni, aga ka neturaalsetesse maadesse kogunes väikesi eri rahvusest mässumeelste, tihti anarhistlike vaadetega kunstnike rühmi. Voltaire-i kabaree (Zürichis 1916), mis korraldas skandaalseid etendusi ühes kohvikus. Pahaaimamatule publikule esitati nn müramuusikat ja seoseta sõnadest poeeme, karjuti näkku solvanguid. Põlati nn keskmist kodanikku. Kunstnike arvates on maailm sõge ja kuritegelik ning ,,korralikud kodanikud" olevat seetõttu kuriteo kaasosalised. Neid tuli absurdsusega sokeerida ja endast välja viia, et neid seda taipama panna. Inimestele taheti näidata kaose ja pimeda juhuse kõikvõimsust. Dadaistid eelistasid kolaaze ja montaaze juhuslikest väärtuseta materjalidest. Oluline oli visuaalsete kujundite osalemine etendustes või sõnalise loomingu lisana. Kuulsad: Arp (Naise torso); Duchamp (Trepist alla tulev akt); Picabia (Undiin); de Chirico (Suur metafüüsik). Dadaistlikud meeleolud levisid Sveitsis, New Yorkis, Saksamaal ja Itaalias. Sveitsis
ajakirjad (nt „Suosikki“) ning vinüülplaadid. Lisaks on punk noorsoole eriti südamelähedane ja kergesti vastuvõetav, sest kätkeb endas mässu eelmise põlvkonna vastu ja õhutab hävitama kõike, mis on vana ja pehkinud. Punk propageerib anarhiat, täielikku seaduste ja võimu puudumist, igaühe kontrolli vaid iseenda üle – mis kõik vastandub eriti teravalt ENSV argipäeva karmile reaalsusele. Nagu sõnastab Ivo Uukkivi: Arvan, et ühiskond oma arengute ja absurdsusega oli jõudnud sellesse punkti, kus siis sellise tekkinud olukorra vastu tekkisid nö "antikehad" nagu organismis haiguste puhul tekivad antikehad, mis hakkavad haiguste vastu võitlema. Eks ise ka selsamal sunnil.131 Üks ENSV pungi varajasi ideid (hiljem hakkasid sellesse reeglisse pahatihti sugenema erandid), mis rõõmuga vastu võeti, oli idee vägivallatusest. Tõsi, ehkki pungiretoorika kutsub üles hävitama võimu kui seesugust, ei kutsu see enamasti üles inimeste vastu vägivalda