motiive, millest kõige läbikumavateks võiks siiski pidada uuestisünni, metamorfoosi ja loomalikele iniminstinktidele järele andmise temaatikaid. Üsna sügavalt käsitletakse ka sugudevahelisi (sageli puhtalt füüsilisi) suhteid, kuid seda pigem läbi erinevate tabavate metafooride, mis jätab jällegi hulgaliselt ruumi lugeja enda tõlgendustele. Novellide peategelastega juhtub hulgaliselt uskumatuid ja kohati isegi absurdsetena mõjuvaid juhtumisi. Enamus lugusid mõjuksid hästi asetatuna unenägude konteksti, kuid raamatus on sellistest ulmelistest juhtumistest saanud ebatõenäoline reaalsus. Meeste– ja naistevahelisi suhteid on raamatus käsitletud üpris mahukalt ja seda juba kohe raamatu alguses looga “Kui Herman õitseb”, mille seksuaalne käsitlus tundub esmapilgul oma vulgaarsuses ja äkilises keelekasutuses üpris ehmatav. Keel, mida autor on selliste
sõda huvitunud reaalse liikumise kasutamisest kunstis. Metamehhaanilised skulptuurid võivad olla harjumispärase suurused või isegi hiigelsuured traadist, plekist, minemavisatud masinadetailides, vanadest seadmetes ja olmejääkidest mobiilsed robotlikud kaadervärgid, mis on varustatud mootoriga ning liiguvad, pöörlevad, kolisevad, pritsivad vett või levitavad lõhna. Kõik need masinad on aga veidrad, kasutud ja absurdsetena mõjuvad. Kunstniku enda väljenduse kohaselt on see kõik ,,tsivilisatisooni jäätmete reanimeerimine". Ta ehitas ka joonistusmasinaid, mida nimetas ,,metamaatilisteks" (ing.k metamatic), kuulsaim oli ,,Metamatic nr.17" ning seda eksponeeriti 1959. aastal Pariisis ning selle näituse vältel tegi masin tuhandeid joonistusi. Järgnesid autodestruktiivsed (ennastpurustavad) masinad, neist tuntuim ,,Apoteoos New Yorgile" pidi 1960. aastal Moodsa Kunsti
annaabi.ee 
