nähtusega. Nende tegevusi ei ilmesta kosmilis-tähenduslikud tagamaakujutlused, peale nende enda sisetunne, mis on seotud piibliga ning, mis väljendub Andrese kõnelemisel Issandaga ja Pearu pilkavas lõõpimises pühakirjaga. Ka nende elu, mida Tammsaare neid elama paneb, on täiesti tavapärane külainimese elu. Fausti ja Andrest ühendab nende rahuldamatu pürgimuslikkus. Mefisto ja Pearu olemuse vahel on märksa raskem leida sarnasusi. Pearul on rõhk pigem absurdsetel ja isekatel tempudel, Mefistol aga negatsioonil. Kõige suurem erinevus ongi selles, et Pearu ei ole Andrese võrgutaja, teenija ega hingepüüdja. Aimatavaid sarnasusi võib leida veelgi: Pearu musta koera tungimine Andrese majja ja jõuluvorstide ärareostamine evangeeliumi lugemise ajal ning ahjuroobi maha kukkumine koera sisenemisel, mis ei lasknud tal lahkuda musta puudli ilmumine Faustile lihavõtte hommikul ning selle
suur võimalik, et suurem, kui ühelgi teisel autoril. Temaatiliselt tuleb teda pidada pioneeriks ka ühe 20. sajandi palet olulisemalt kujundanud nähtuse bürokraatliku masinavärgi ebaõigluse, hullumeelsuse ja juhmuse kirjeldamise alal. Oluline on siinjuures see, et oma nö tavaelus oli Kafka jurist, Austria-Ungari Keisririigi bürokraatliku masinavärgi kuulekas osa. Franz Kafka «Protsess» «Protsessi» alul vahistatakse pangaametnik Josef K. silmnähta- valt absurdsetel asjaoludel. Kõige absurdsem on see, et ei esitata vähimatki süüdistust, ja seda kuni romaani lõpuni. K-l lasub abst- raktne «süü», kuid mitte ühtki konkreetset süüdistust. Sisuliselt modelleerib Kafka siin olukorda, kus ümbrus (ümbritsevad inime- sed, nt ühiskond), võib ükskõik kelle panna endast arvama mida iganes k.a seda, et ta on «süüdi». K. süüle, niisamuti nagu ka selle absurdsusele, viitab «Protsessis» kõik. Võiks ju arvata, et tegu on lihtsalt Josef K
annaabi.ee 
