Camus ajakirjanikutööst ja seega kirjalikest arvamusavaldustest põhjendusega, et hetkel pole ta nõus ühegi kildkonnaga. 4. jaanuaril 1960 hukkus Albert Camus autoõnnetuses. Ta oli koos sõprade Michel ja Janine Gallimard'i ning nende tütrega teel Pariisi. Tema kotist leiti kasutamata jäänud rongipilet viimasel hetkel oli ta otsustanud sõita autoga ning pooleliolev romaanikäsikiri ,,Esimene inimene." Kirjandus ja absurd Absurd (ladina keeles absurdus ,mõttetu', ,totter'), absurditunnetus kirjanduses, mille filosoofiliseks aluseks on maailma mõistusliku alge eitamine. Seega vastandub vaatele, mille järgi alluvad nii inimese elu ja tegevus kui ka loodusnähtused ja ajaloosündmused sihikindlale korrapärale. Kirjandusse tuli absurdi mõiste ühes eksistentsialismiga pärast II maailmasõda. Kui Camus oli 34-aastane, visandas ta päevikusse oma loomingu olnud ja tulevased teemad: Absurd, Mäss, Kohtumõistmine, Piinatud armastus ja Parandatud looming ehk Süsteem.
Ühiskonnas üha süvenenud tendentsid – kaksikmoraal, kõlbeliste väärtuste devalveerumine ja süsteemi üldine absurdsus – tingisid teatrikunstis fookuse nihkumise eksistentsiaalsetelt küsimustelt rohkem inimese ja sootsiumi vahekorrale. Teater väljendas erineval moel ja erinevates vormides (kriitika, iroonia, absurd; ka ühiskonnast ärapööramine) põhimõttelist opositsiooni või eitust valitseva võõrvõimu ja -ideoloogia suhtes; väga tugev ja varieeruv oli just toonane absurditunnetus. Lavakunstile omane koguduslik fenomen toimis sotsiaalse surutise tingimustes vabastava ja konsolideeriva kanalina, võimaldades publikul välja elada varjatud pingeid ja kogeda elamuslikku ühisprotesti. Rahvuslikku dramaturgiasse lisandus uusi nimesid (Rein Saluri jt.), silma torkas (juba 1960ndatel debüteerinud) Enn Vetemaa näidendite publikumenu. Omadramaturgia paremikus domineeris modernismi esteetika, kuigi modernismi levik tõi kaasa ka elutunnetuslikku mahenemist ja
annaabi.ee 
