väljakasvatatud situatsioonidele vajutatud groteski ja absurdsuse pitser. Kogu südamikku moodustavates novellides produtseerib absurdi tegelase ebatavaline ja/või ettearvamatu käitumine, mis viib sotsiaalse masinavärgi tasakaalust välja. Kuivõrd novellid on ankurdatud kaasaja reaalides, saab neid lugeda poliitilise tähendusega paraboolidena, mille teravik on suunatud inimest nivelleeriva ja manipuleeriva süsteemi vastu. Valtoni looming haakub ses suhtes Kesk-Euroopa absurdikirjandusega(S.Mrozek jt). Mitmes novellis tekitab kummastust tegevuse vstuolu tegevuskoha ja sellega seotud kokkuleppeliste reeglitega, n-ö kohatu käitumine. ,,Salmonellas" hakkab patsient nakkushaiglas juurutama töökollektiivile obligatoorset poliitilist propagandat; novellis ,,Rohelise seljakotiga mees" tekitab ametnikes paanikat valjusti ettelugemine jaamahoones kui avalikus kohas. Niminovellis ,,Kaheksa jaapanlannat" visualiseerib
muutub aktsepteeritavaks nähtuseks. Miks mitte varem? Varem polnud eriti naljakas elada ja kirjutada. Absurdi ja iroonia lisandumine torkab silma. Võiks eristada õieti 2 põhijoont, kuigi väiksemaid hoovuseid vähem. Üheltpoolt vestelise ja rahvalik traditsioon, mis kõige varasemalt rannakirjanduses näitab, nt Juhan Smuul. Siis tulevad J. Peegel. Teine pool esile hiljem ja rohkem 70ndate alguses. Midagi, mis hakkab seostuma absurdikirjandusega. Räägitud ida-euroopa absurdi ja iroonia kogumisest. Mitmes keeles, kultuuris paistab silma. Vaja normaaljuhul vabamat ühiskonda, poolsuletud, avatud ühiskond ilmselt genereerib midagi sellist. Asju ei saa otse öelda. Vetemaa s 1936. Paigutub õige mitmesse konteksti: esiteks ta on väga erinevates zanrites, eriviisil kirjutanud. Võib olla följetonistlik, ka midagi muud. Tema tähtsus, eri perioodidel avaldub erinevalt. Alustab luuletajana, esimesed luulekogud
annaabi.ee 
