kujul morfofoneemid realiseeruvad. Esinemisümbruse tingimusi kirjeldades on võimalik viidata fonoloogilistele, morfoloogilistele ja süntaktilistele omadustele. Morfofoneemid vastavad abstraktsusastmelt arhifoneemidele, kuigi neil ei ole keele fonoloogias niisama loomulikku tagapõhja kui arhifoneemidel. Morfofoneemide ja arhifoneemide vahel ei ole seega radikaalset erinevust. Morfofoneemid võivad morfoloogiakirjelduses tunduda mõnikord abstraktsetena, kuid nende kasutamine on vahel möödapääsmatu. Allomorfivahelduste kolmas, eelmistest palju harvem liik puudutab neid juhtumeid, mille puhul teatud allomorf esineb vaid koos kindlate lekseemidega (child+ren, ox+en). Need allomorfid on klassikalised erandid, ühejuhureeglid. Leksikaalselt määratud allomorfi esinemistingimusi ei saa kirjeldada üldise fonoloogilise konteksti (fonoloogiline määratus) ega
Just selles mõttes on kõik õigusnormid 3 hüpoteetilised. Teisisõnu võime loengumapis käsitletu põhjal seletada: hüpoteesis esitatakse eeldatavad tingimused, milliste juhul saab realiseeruda dispositiivne reegel. Luuakse objektiivne ning subjektiivne õigus (õigused ja kohustused), mis on abstraktsed kuni leidub konkreetne juht praktikas, mil nad tegelikkuses realiseeruvad (abstraktsed tingimused n.ö elustuvad reaalsel juhul). Just abstraktsetena on kõik õigusnormid, s.h hüpoteesi eeldatav olustik ka hüpoteetilised tervikuna. See peaks olema prof O.E.Taranovski konseptsiooni mõte. Edasi seletab prof O.E.Taranovski: õigusnormi hüpotees võib olla väljendatud kas kasuistlikus või abstraktses vormis; kasuistlik on ajalooliselt vanem, esmane, aga abstraktne tekkis ja arenes domineerivaks hiljem. Hüpoteesi vormiline iseloom on üksüheselt seotud ka dispositsiooni
annaabi.ee 
