universaalset ja paratamatut teadmist – teadmist, mis fikseerib selle, et teadmise objekt on igalpool, igalajal ja kõikidel juhtudel just selline ega saa olla teistsugune. Tolleaegse üldise veendumuse kohaselt, mida jagas ka Kant, rahuldasid olemasolevatest teadustest neid tingimusi loogika, matemaatika ja uusaegne loodusteadus. Kuid loogika on puhtalt formaalne distsipliin, mis kirjeldab küll oma valkonna universaalseid ja paratamatuid suhteid, abstraheerub aga sellest, kas üldse leidub konkreetseid objekte, mis niisugustes suhetes asuksid. Seega peab Kant objektiivseks teadmiseks matemaatilist ja loodusteaduslikku teadmist. Uusaegne filosoofiline refleksioon selle üle, kas ja kuidas on võimalik nimetatud kriteeriumitele vastav teadmine, oli seni lähtunud küsimusest, millisest allikast võiks niisugune teadmine pärineda. Vastavalt sellele, kuidas nimetatud küsimusele vastati, on tavaks eristada kahte suunda tolleaegses filosoofias
See on niisiis lausetasandi (fraasiline), mida võib rakendada universaalselt. Selle eesmärk on määratleda süntaktilised, semantilised ja fonoloogilised universaalid. Generatiivne grammatika, olemuselt loogiline, on esitatud rangelt formaalsel kujul: see on süntaktiline lähenemine, mis eeldab -- vähemalt alguspunktis -- tähenduse kõrvalejätmist. Oma esimesel staadiumil abstraheerub ta tõepoolest sisust, olles suunatud vaid lausungite grammatikalisusele, sõltumata nende semantilisusest. Alles seejärel antakse eelnevalt välja toodud formaalsetele struktuuridele semantiline tõlgendus: semantiline komponent "haagitakse" seega süvastruktuuridele külge. 23. Süntaktilised teooriad: "valentsiteooria" - Valentsteooria e sõltuvusgrammatika. Sõltuvuse mõiste abil kirjeldatakse
annaabi.ee 
