Aristoteles: " Inimene kannab moraalset vastutust oma tegude eest ka siis, kui ta ei tegutsenud või ignoreeris negatiivsete tagajärgedega tegu." · Kompenseeriv õiglus: mõnede püüli osaliste kahju kompenseerimine. Kompensatsioon peab olema võrdne kahjuga, kuid mitte suurem. Probleemid tekivad siis, kui ei saa mõõta kahju suurust näiteks elu ei saa taastada. Kohustusprintsiibid W. D. Ross (1877-1971) nägi kohustusi pigem tinglike kui absoluutsetena: · kohustused lubaduste tagajärjel; · eelnenud ebaõigete tegude parandamiseks; · hindamaks teiste eelnenud tegusid; · teiste heameeleks; · eneseparandamiseks; · teiste mittekahjustamiseks. Kohustused on kohustuslikud, kuni need ei ole ümber lükatud suurema kohustusega (näiteks lubadus sõbrale > kohustus töö juurest). Kui võrrelda omavahel teleoloogilist ja deontoloogilist lähenemist, võib märgata, et teleoloogiline
reguleerimise objektiks on ühiskonna vastu suunatud teod, need on keelatud ja nende toimepanemise eest järgneb sanktsioon. Säärased kriminaliseeritud teod on ammendavalt üles loetletud kriminaalkoodeksis see tähendab - kui mingit tegevust või tegevusetust kriminaalkoodeks ei sätesta, siis see ei ole ka kuritegu. Kriminaalkoodeks sätestab karistused teatud tegude toimepanemise ees..Karistused võivad olla ära toodud kas absoluutsetena (karistus on ära toodud nii, et kohtul pole selle mõistmisel üldse valikut või on see valik samahästi kui piiritu), relatiivsetena (on ära toodud karistuse liik näiteks rahatrahv - ja seatud teatud piirid) või alternatiivsetena (võimaldavad valida karistuse kahe või enama liigi vahel). Kriminaalõigus seab piirid, kes saab olla kriminaalõigusliku suhte subjektiks. Isik peab olema süüdiv (võimeline oma teost ja sellega põhjustatud tagajärjest aru saama), jõudnud teatud
annaabi.ee 
