90 protsenti kaitse-eelarvest peaks Luttwaki sõnul minema Eesti kaitse arendamiseks. Tänases maailmaruumis on suuremaks ohuks terrorism, millele ei ole selgelt piiritletud vastast ja ohu tekke põhjused on raskesti prognoositavad. Nõustun sellega, et praeguse riigikaitsemudeli säilitamist või selle muutmist ei ole võimalik otsustada teiste arvamuste suhtes hoolimatult ja lahmivalt ning ainult oma erakondlikku lähenemist absolutiseerides. Samas peaksid tegema otsuseid oma alad professionaalid, keda kahjuks Eesti riigis nii väga ei hinnata. Kasutatud kirjandus: Juhan Kivirähk ,,Riigikaitse poliitiline debatt ja avalik arvamus Eestis" Leo Kunnase mõtted riigikaitse kohta www.vikipeedia.ee
Avalik arvamus on samuti tugevalt vastu kõrvalehoidmisest sõjaväest. Samuti leiab positiivse vastukaja ühiskonna seas ettepanek rakendada nooruk mittesobivuse korral ajateenistusse asendusteenistusse. Enamik on selle poolt, et jääk kehtima praegune riigikaitsekorraldus. Praeguse riigikaitsemudeli säilitamist või selle muutmist ei ole võimalik otsustada ilma avaliku arvamuseta ning ainult oma erakondlikku lähenemist absolutiseerides. Oluline on jälgida, et arutelude sisu jõuaks avalikkuseni ja et need saaksid enne realiseerumist avaliku arvamuse poolehoiu. Peale seda kui Eesti oli liitunud NATO-ga kujunes arvamus, et kohustuslik kaitsevägi on muutunud kasutuks ning tänapäevases kõrgtehnoloogilises maailmas ei oleks sellest mingit kasu. Paremliberaalide idee kaotada kohustuslikku kaitseväge pole aga leidnud siiani poolehoidu rahva seas. Arvan, et Eesti elanikkond peab kohustusliku
maailmaga sensatsiooni, murrangulise elavnemise hispaania tolleaegses kirjanduselus ning need loovad uue suuna kirjanduses, mis pälvib üldnime ,,tremendism" (hisp sõnast tremendo - hirmus, kole, kohutav). Kuid matkijate teostest ei saavuta ükski eeskujude mõju ega menu nagu kirjutab Talvet: Cela ja Laforeti järglased, mõistmata oma eelkäijate teoste allteksti probleemanalüütilist meetodit (s.o. tagajärjelt/eesmärgilt põhjusele/vahendile) -, absolutiseerides kas olusid või indiviidi eksistentsi, oskamata tajuda ja näidata neid nende ühtsuses ja seoses, vaevalt võisidki välja jõuda mujale kui kirjanduslikku eimiskisse. Tremendismi rajajate romaane on tõlgendatud ka kui eksistentsialistlikke. Carmen Laforeti maailmavaatelises kujunemises on eksistentsialismil samuti oma koht - nii Miguel de Unamuno võimaluste ja tegelikkuse konfliktist tuleneval traagilisel elutundel kui ja Sartre'i ideedel, millega
annaabi.ee 
