Vajadusel uuesti värvida juba värvitud pinda tuleb vana värvi testida, et teada selle omadusi. Olemasolevale värvikihile tehakse lahusti test- lahustis niisutatud riidelapiga hõõrutakse värvikihti. Kui lapp värvub sama tooni, mis on vana värvitud pind, on tegemist füüsilisel kuivava värviga, s.t. Pehme värviga. Akrüülid- ja epovärvid on kõik pöördumatult ära kuivanud ja lahustites enam ei lahustu- need on kõvad värvid. Värvitavad pinnad tuleb abrasiivmaterjale kasutades ette valmistada värvimiseks nõutava pinna puhtuse klassini: 1. SA-1 - vana värv, mis on hästi pinna küljes kinni, jäetakse alles; 2. SA-2 - kõik värv võetakse metallini maha. Lubatud on õrn pruunikas toon, mis on tekkinud värskest roostest ja vana värvi jäänustest; 3. SA-2,5 ja SA-3 - pind peab olema absoluutselt ainult metalli värvi, vastava pinna kobelisuse astmega. Põhireeglid värvimiseks. 1. Pehme värv värvitakse kõva värvi peale
youtube.com/watch? v=XIe9tbTngCI&feature=results_main&playnext=1&list=PLCAFBF5E282080836) Tööriistade teritatamiseks kasutatakse lihvimismeetodit. Lihvpinke kasutatakse enamasti detailide pindade lõpptöötlemiseks nende pinnalt õhukese metallikihi eemaldamise teel lihvketastega, samuti toorikute koorimiseks ilma nende eelneva töötlemiseta teistes pinkides, lõikeriistade teritamisel jm. Lihvimiseks nimetatakse pindade töötlemist abrasiivmaterjalidega. Abrasiivmaterjale (kõvad, teravate servadega terad) kasutatakse sidumata kujul - pulbrina või seotud (tsementeeritud) kujul - luiskude, käiade, segmentidena jt. Lihvimiskäia pöörlemiskiirus oleneb töödeldava materjali kõvadusest. Mida kõvem on töödeldav materjal, seda väiksem peab olema käia ringkiirus. Tavaliselt on lihvimiskäia ringkiirus 8 - 50 m/sek (mõnel juhul ka suurem). Lihvimisega on võimalik töödelda (koorida, siluda ja viimistleda) mistahes metallist või sulamist
Koosnevad tavaliselt kahest komponendist: poolvedelast põhipolümeerist ja kõvendist. Mitmed kõvenevad kuumutamisel, UV-kiirguse või niiskuse toimel. Annavad kõvemaid ja tugevamaid ühendusi, kuna ruumilised struktuurid on tugevamad kui lineaarsed. Ei lahustu lahustites, kuumutamisel ei muutu voolavaks, sobivad paremini kõvade materjalide liimimiseks. Nt epoksüliimid, fenool-formaldehüüd liimid, polüureteaan liimid. Abrasiivide kasutamise eelised ja puudused (tooge näiteid). Abrasiivmaterjale on vaja, et mehaaniliselt töödelda metalle, klaasi, kivimeid, puitu ja plaste. Treimisega võrreldes töötab ühe tera asemel korraga sadu väikeseid terasid, terakesed küll kuluvad, kui nende asemele asuvad kohe uued. Puudused abrasiivtöötlusel tekib palju tolmu, mis sisaldab nii töödeldava materjali kui abrasiivi osakesi, sissehingatav tolm võib olla ohtlik, nt kvartsi tolm põhjustab sissehingamisel silikoosi. Pigmendid?
monomeeride põhistruktuuriks fenüülpropaan. Ligniin hakkab kogunema raku seintesse paar päeva pärast uue raku tekkimist ning annab rakuseintele tugevust juurde. Arvatakse, et ligniin tekkis siis, kui esimesed taimed levisid merest maismaale. Tselluloosi- ja paberitööstus põhineb suuresti ligniini struktuuri lõhkumisel, sest see on tselluloosi kõrval teine puidu tähtsaim komponent. Pilet 7. Abrasiivmaterjale on vaja, et töödelda kõvu materjale(klaas, kivimid), kus siis abrasiiv koosneb peeneteralisest, kristalsest kõvast ainest, mille tervate servadega teraksesed kraabivad töödeldava materjali pinnalt ühe uusi osakesi lahti. Tundtumad rakendused on käiade ja luiskude kasutamine terariistade teritamiseks. Tähtsaim omadus on kõvadus, mida määratakse tavaliselt teemantpüramiidi abil. Harva kasutatakse kvartsist pehmemaid abrasiive. Samuti on
annaabi.ee 
