Valud jätkusid nind kannatanu pöördus uuesti kohtualuse poole, kes suunas ta sama kliiniku teise arsti vastuvõtule ultraheliuuringule. Ultraheli näitas raseduse edasikestmist. Raseduse jätkumisest ultraheliuuringut läbi viinud arst patsienti ei teavitanud, vaid palus kannatanul järgmine päev tagasi tulla, et viia läbi narkoosi all järelpuhastus. Ultraheliuuringu läbi viinud arst teavitas kohtualust ebaõnnestunud abordist ning palus tal abort uuesti läbi viia. Teistkordne abordikatse viidi läbi pea kaks kuud esimesest hiljem. Abordi tegemise päeval nägi kohtualune kannatanut alles operatsioonilaual ja narkoosi all. Kohtualine eeldas, et eelmisel päeval ultraheliuuringu läbi viinud ja patsienti operatsiooniks ette valmistanud arst on patsiendile viimase olukorda ning ettevõetavat protsetuuri selgitanud. Abordi käigus läbistas arst emaka seina ning vigastas eluohtlikult soolekinnistit, aga ei suutnud katkestada rasedust. Kriitilises seisundis patsient viidi üle
tundma õppida suurt võõrast elu, olles väliselt muretu nagu ta eakaaslased. Hirmu tuleviku ees ei näidanud ta kellelegi. Juhuslikult luges ta ühel päeval ajalehest advokaat Eva Andénist, kes kaitses jõuliselt hättasattunud naisi, ja eriti vallasemasid. Ta pääses esimese naisena Rootsi Advokaatide Ühingusse ja pälvis suurt tähelepanu, kui ta Esimese maailmasõja ajal koos Hinke Bergegreniga energiliselt kaitses kurnatud töönaisi, kes väidetavalt abordikatse eest olid sõna otseses mõttes tiritud kohtu ette. Üheksateistkümne aastasele Astridile tähendas kohtumine Eva Andéniga palju. Eva Andén hoolitses selle eest, et Astrid läks Kopenhaagenisse. Tol ajal oli tavaline, et vallasemad sõitsid sinna ja sünnitasid lapse sealses riigihaiglas, mis oli Skandinaavias ainuke haigla, mis aitas naistel lapsi ilmale tuua, kuid ei esitanud selle kohta andmeid ei rahvastikuregistrile ega teistele ametiasutustele. Eva Andén otsis välja ka kena
annaabi.ee 
