[Kultuurifilosoofia, lk 57] Rahva kultuuriruum on Edmund Husserlil (1859 - 1938) ühe rahvusliku kogukonna jagatud kultuuriline omailm. See on individuaalsete reaalsuste kogum, mida tajutakse ühiselt kehtivana. Intersubjektiivne reaalsus, kus see kuidas me asju kogeme on mõjutatud sellest, kuidas me arvame ka teised neid kogevat. Rahva kultuuriruumi liikmena tunneme,e t see keskkond on meile loomulik. Me atjume, et see kultuuriruum kehtib abjektiivse reaalsusena kõigile kogukonna liikmetele. 8 17. Mida tähendab „eel-antus“? [Kultuurifilosoofia, lk 58] Meile loomulikus kultuuriruumis elades, tunduvad meile asjad osana maailmast. Asjad selle sees on meile juba nagu alati olemas olnud, “ette-antud”. Sellelt pinnalt tõukuvad meie tegevused ja mõtted. Maailm milles me elame, on meie teadvusele justkui alati olemas olnud
Inimest püütakse esmasest nartisissismi faasist välja tuua, eemaldada intsestist, õpetada ühiskonna loogikat. Kogu räpasuse, roojasuse abjektsiooni teema on kristeva jaoks oluline, sest puudutab piiride küsimust. Piiritlemist. Apollooniline ja dionüüsiline printsiip tähendasid piiri tõmbamist – dion (piiri kadumine) räpasus ja roojasus on seotud piiridega. See on probleem siis kui ületab piire. Inimesel on kohustus hoida kogu oma vedel ja vormitu löga keha sees. Abjektiivse hoidmine kehas. Teema mida käsitletakse õudusfilmides – keha piirid avatakse. Meid tuntakse meie välise kontuuri järgi. Keha piirid peavad olema rangelt fikseeritud. Meie oleme need, millised on meie keha piirid. Need ei ole meie isiklik asi, see on ühiskondlik sfäär. Roojasus, abjektsioon mis tungib keha piiridest välja seab ohtu ühiskonna – apolloonilise printsiibi. Nt laste kasvatamise alus on lastele potilkäimise õpetamine. Inimene,
annaabi.ee 
