Õiglustunne ei etenda siin erilist osa. Jagatakse aga midagi endi vahel ja alati ei pruugi kõigile jätkuda või pole võimalik võrdselt jagada. Sellisel juhul lepitakse kokku, kui kaua keegi oma osa kasutab, et siis teisele anda. Jagada võib ka muresid või rõõme. Ja alati ei pruugi info valdajaks saada õpetaja, vaid soovitada lapsel seda jagada oma sõbraga. Ka teadmiste ja kogemuste jagamisel tuleb pöörata tähelepanu positiivsele tegevusmotiivile. Rõhutada tuleb kaaslase abivajadusele, sest ta pole veel jõudnud omandada seda, mis teistele on selge. Tunnustuse jagamine peab olema tagasihoidlik, et mitte põhjustada enese ülehindamist ja teise alavääristamist. Loovutamine - sellega puutub laps kokku koolieelses eas. Loobumise puhul on sageli teada vaid isik, kes loobub, mitte aga see, kelle kasuks loobutakse. Loobuda võib millestki, mida ise ei vajata (mittesobiv turismireis). Seega ei ole loovutamine alati seotud altruismiga
toime tulla. Lisaks on oluline vanemliku hoolitsuseta lastele peresarnase ja igakülgset arengut soodustava elukeskkonna võimaldamine (Sotsiaalministeerium 2011, UN 2002). Samuti on tähtis ametkondade vaheline koostöö, et rakendada sidusat ja kõikehõlmavat poliitikat. Efektiivne lastega tegelemine eeldab valdkondade ülest koostööd ning infovahetust, muidu ei ole võimalik õigeaegselt märgata abivajavat last ning tema abivajadusele reageerida. Koostööd ei tohiks takistada eri menetlusprotseduuride puudulikkus või infopuudus. Sisuline koostöö näiteks teenuste arendamisel KOVide ja teenusepakkujate vahel aitaks kokku hoida ressursse ning parandada teenuste kvaliteeti (MTÜ Lastekaitse Liit 2013). Lastekaitse seaduse eelnõu mõjude analüüs Ülevaade Eesti lastekaitsesüsteemi eesmärkidest ja kitsaskohtadest
annaabi.ee 
