Perekond oli ka musikaalne, neil oli oma koduorkester. Wiedemann mängias klaverit ja klarnetit. 1814 astus Wiedemann Haapsalu kreiskooli, mille ta lõpetas kolme aasta asemel kahega. Vanemad ei tahtnud noort poissi veel linna gümnaasiumisse saata, mistõttu Wiedemann veel kolmeks aastaks kreiskooli jäi. Selle ajaga sai ta selgeks prantsuse, ladina ja inglise keele. Aastal 1819 asus Wiedemann õppima Tallinna Kubermangugümnaasiumisse, mille abituuriumieksamid sooritas ta 1821. Enne Tartusse ülikooli astumist tuli Wiedemannil elamiseks raha teenida, sest isa oli oma vara kaotanud. 16-aastane poiss töötas koduõpetajana parun Taube juures aastani 1823. Järgmisel aasta alguses sai ta ülikooli õigusteadust õppima minna. Õigusteaduskonna ained ei huvitanud Wiedemanni ja ta keskendus hoopis keeleteadusele. 1824. aasta sügisel astus ta nn pedagoogilis-filoloogilisse seminari, mille eesmärgiks oli keskkooliõpetajate ettevalmistamine
mõisas parun Hoyningen-Huene perekonnas. Seejärel tegeles ta lühemat aega Tallinnas ajalehe Revaler Beobachter'i teatrikriitikuna. 18861887 oli ta keelte- ja lauluõpetaja Läänemaal, seejärel veel aasta koduõpetajana Matsalus. (4. http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$430 , 1. Eesti kirjanduse ajalugu lk 464 465) 1888. aasta lõpus sooritas ta Tallinna kubermangugümnaasiumi juures eksternina edukalt abituuriumieksamid ning astus aasta hiljem Tartu ülikooli filosoofiat õppima. Kuid juba mõne kuu pärast oli Bornhöhe sunnitud ülikoolile selja pöörama ja taas leivaametit otsima.Vahepeal ilmus ka tema teine ajalooline jutustus "Villu võitlused". Peale seda töötas ta koduõpetajana, ajakirjanikuna ja karikaturistina, nii Eestis kui välismaal. Samal ajal ilmusid tema teosed ,, Tallinna narrid ja narrikesed", ,,Robinson" ja ,,Reinuvader Rebane". Saksa
annaabi.ee 
