Lõpposa, epiloog tegelasest jutustam pärast sündmusi Intertekstuaalsus M. Bahtin: "dialoogi" ehk "heteroglossia" mõiste J. Kristeva (Uuringud semanalüüsist, 1969): pheno-texte, geno-texte; intertekstuaalsus M. Riffaterre ("Luulesemiootika", 1978): "hüpogrammi" mõiste G. Genette: intertektsuaalsuse liigid Intertekst- tsitaadid, võõra teksit jäljed,vihje võõrale tekstile-allusioon Paratekst-põhiteksti ümbritsev abitekst, epigraafid(illustratsioonid) (annutatsioon(lühikokkuvõtte) Metatekst-kriitilised,kommenteerivad artiklid, silub ilukirjanduslikule tekst teed Arhitekst-teksti tüübi v zanri määratlus,laulud Hüpertekst- olemasolu sõltub originaaltekstist- paroodia, pastiöhe?-teiste tekstide katkenditest koostatud tekst Genette'i hüpertekstid Transformeerivad: mänguline (paroodia), satiiriline (travestia), tõsine (transpositsioon)
" Selle lõppedes peaks veebilehitseja näitama aadressil aplikatsiooni_id.appspot.com juba kohalikust veebiserverist tuttavat teadet - Hello World. Kõik on seega korrektselt seadistatud ning edasi saab tegeleda juba aplikatsiooni enda arendamisega. app.yaml kasutamine Ülesehitus Kõige olulisem fail mis määrab ära aplikatsiooni tegevuse, on app.yaml - selles failis on kirjas kõik tegevused, mida server mingile päringule vastab. Näiteks kui avatakse aadress domeen.appspot.com/abitekst, siis app.yaml teab, et /abitekst päringu peale tuleb käivitada fail abi.py, kui aga tuleb päring /tellimused, siis hoopis main.py. Samuti on selles failis ära määratud aplikatsiooni versiooninumber (samast aplikatsioonist saab eksisteerida korraga mitu versiooni ning aplikatsiooni admin liidesest saab määrata, milline versioon on parasjagu aktiivne), käivituskeskkonna andmed (hetkel konstantsed) ning loomulikult aplikatsiooni ID. app
aa koolkondades (sh strukturalismile). Nende huviobjektiks oli omaette tekst, mida uuriti suletud, autonoomse objektina, võtmata vaatluse alla konteksti, milles tegelikult kõik tekstid asuvad. Samas rõhutati, et intertekstuaalsuse mõiste on hajuv. Intertekstuaalsuse praktilise aspektiga tegeles peamiselt G. Genette. Palimpsestes. Teoses on välja toodud 5 intertekstuaalsuse liiki: 1) intertekst, nt allusioon kui viide võõrale tekstile ja tsitaat; 2) paratekst: põhiteksti ümbritsev abitekst, epigraaf, pealkirja alapealkiri, ees- ja järelsõna, illustratsioonid; 3)metateksti kriitilis-kommenteeriv tekst ehk kirjeldav-analüütiline tekst; ilukirjandust saatev saatetekst; 4) arhitekst: teksti zanri või tüübi määratlus, roosiromaan, jumalik komöödia; võib sisaldada autori või lugeja hinnangut; 5) hüpertekst: teise järgu tekstid. Tekst, mille olemasolu sõltub täielikult teisest tekstist, nt paroodia, pastiss.
annaabi.ee 
