11. Kas mäng oleks kulgenud teisiti, kui võistlusmomenti oleks hoopis rohkem rõhutatud? 12. Milliseid muudatusi oleks võimalik sellesse mängu teha? 13. Kuidas need muudatused oleksid mängu käiku mõjutanud? 14. Kas soovite midagi kokkuvõtteks öelda? Kasutatud allikas: Eha Kaukvere, Miljonimäng, 15. november 2009, aadressil: http://www.box.net/shared/000802ds18 PIME-KURT-TUMM Eesmärk: Teadvustada mängijaile koostöö ja abiosutamise, ühtlasi aga ka ühtsete kommunikatsioonimeetodite kasutamise vajadust puuetega inimeste elus. Varjatud eesmärgiks on muuta õpilaste suhtumist puuetega inimestesse ning debriifingu (kokkuvõtte) osas arendada õpilaste väljendusoskust. Kirjeldus: Moodustatakse 4-liikmelised rühmad. Rollid jaotatakse alles sündmuskohas. Sündmuskohaks sobib osalejaile tundmatu paik (koridor, sopiline ruum, laagriplats vms). Ohtlikke kohti (nt järsk trepp) tuleks vältida.
Enamasti tohib elustamise lõpetamise otsuse teha arst. Sellele vaatamata on otsus lasta kellelgi surra niisama julge otsus kui otsus alustada reanimatsiooni. Mitte mingil juhul ei tohiks ükskõik kumma otsuse korral puududa kohene omaste nõustamine ning suhtlus lähedastega. Ka õnnestunud reanimatsiooni korral ei tohiks 431 prognoosi kohta teha ennatlikke avaldusi. Prognoos on võimalik alles siis, kui kõik ravi käigus ilmnenud tegurid ning edasine kulg on teada. Seega tuleks abiosutamise käigus kohe dokumenteerida ka kõik tähtsad faktid (nt abi maht enne kiirabi saabumist, kiirabi saabumise ajad, reanimatsioonivõtete kestus, esmane vereringeseiskuse vorm jne) ning mitte pelgalt nentida, et tehti reanimatsioon. Eestis on vastav protokoll kiirabi jaoks kohustuslik. Kõigi elupäästmise ja tervise säilitamise pingutuste juures ei tohiks siiski unustada, et inimesel on õigus surra. Mõtteid teema kohta „Surm ja suremine“ leiate vastavast peatükist. 30.1
annaabi.ee 
