Kui Peeter sai 17-aastaseks, abiellus ta ema pealekäimisel noore ja ilusa Jevdokija Fjodorovna Lopuhhinaga ( ). Ema lootis, et abielludes kasvab noormees välja sõjamängudest ja hakkab meheks. Peeteril polnud tegelikult aga mingeid tundeid Jevdokija vastu. Niipea kui jõed jääst vabanesid, ratsutas ta tagasi oma laevade juurde. Ema nõudis poja naasmist Moskvasse, tuues ettekäändeks tsaar Fjodor Aleksejevitsi hingepalvuse. Peeter kuuletus, kuid kuu aja pärast läks ta tagasi. Abikaasagi saatis Peeterile kirju, kus ta nimetas teda hellitusnimedega ning palus tagasi sõita või lubada temal Peeteri juurde sõita. Peeter ignoreeris teda. 1689. aastal jättiski Peeter laevatehase sinnapaika. 1690 sündis Peeteril ja Jevdokijal poeg Aleksei Petrovits (). Aastal 1689 hakkas Sofja Aleksejevna ( ) ette valmistama uut ülestõusu, et kõrvaldada Peeter võimult ja kindlustada oma positsiooni ainuvalitsejana. Sügisel aga avastati vandenõu Peeteri vastu ning Peeteril ja tema
Tolstoile järele. Lõpuks saatis keegi Orlov telegrammi, et ,,Lev Nikolajevits on Astapovo jaamaülema majas. Palavik 40°". Kõik sõitsid jaamaülema I. Ozolini juurde. Tolstoi ütles oma viimased sõnad pojale Sergeile, need olid: "Serjoza! Ma armastan tõde... Ma armastan... väga tõde." Pärast Tolstoi surma hakkas lõpuks Sofja tema filosoofiat jagama, kuid oli juba hilja. Üheksa aastat hiljem suri Sofja Andrejevna-Tolstaja kopsupõletikku, nagu tema abikaasagi. Toil oli 13 last: Lapsed: Sergei(vanim), Mihhail, Tatjana, Aleksandra, Lev Tolstoi jun. (1869 - 1945)("Jasnaja Poljanas. Tõde minu isast ja tema elust" 1923.), Aleksander (Sasa), Ivan (Vanetska, suri 7-aastaselt 23. veebruaril 1895), Ilja, Andrei, Maria (Masa), Veera, Lelja 12 ,,Tolstoi läheduses" Raamatu ,,Tolstoi läheduses" on koostanud E. Pillesaar. Ta on kokku kogunud erinevate
annaabi.ee 
