nende vahel toimus, olid juures sünni- ja surmahetkedel, kuulates ka, mida seejuures räägiti kas täiskasvanute omavahelist juttu või juuresviibinuile jagatavaid selgitusi. Meeste ja naiste elu kulges osaliselt lahutatult: paljudes maades olid rikkamates peredes naiste- ja meestetoad, kus tehti vastavalt meeste ja naiste tööd ning räägiti meeste- ja naistejuttu. Omaette magamistuba polnud enamasti ka ülikuil, suures abieluvoodis võis pere isand magada oma naisega, aga võtta voodisse ka lapsi, haigeid jt. Samas toas magas talvel tavaliselt veel hulgaliselt alamaid kodakondseid, kes seinaäärsel pingil, kes lausa põrandal. Valitses arvamus, et naise seksuaalsus on suurem kui mehel, et naine ei suuda vastu seista kiusatusele ja et mees peab seetõttu naist hoolega valvama. Mehe seksuaalsust ei eitatud, aga seda ei pandud pahaks, see arvati kuuluvat mehe kui võitleja ja kaitsja loomusesse
vahel. Teema surm ja suremine on tugevalt seotud kiirabitöötaja isiklike eelnevate kogemustega. Lisaks meditsiiniliselt keerukast juhtumist tulenevatele stressoritele tekib lisaks veel isiklik ebakindlus, kuidas sellises olukorras patsiendi ja tema lähedastega käituda. Juhtuminäide Kell 09.47 tuleb häirekeskusesse järgmine hädaabikõne: „Mu naine lamab voodis ja ta ei liiguta end enam.“ Umbes 17 minuti pärast on kiirabi sündmuskohal, mis asub 3000 elanikuga asulas. Abieluvoodis lebab u. 75-aastane naine, tsüanootiline, ei reageeri valuärritusele, tunda pole ei hingamist ega pulssi, esinevad ülemise õõnesveeni sündroomi sümptomid. Mees räägib, et ta oli pärast ajalehe ja saiakeste toomist naisele hommikusöögi valmis seadnud ja imestanud, kui kaua naine täna magab. Tõstate patsiendi põrandale ja alustate reanimatsiooniga. Viis minutit hiljem saabub appi kutsutud kiirabiarst. Patsient intubeeritakse, antakse adrenaliini. Pärast 30 minutit kestnud
annaabi.ee 
