sisustus koosnes vaid mõnest laudnarist ja ümmargusest august põrandas ning inimesi oli igas vagunis 25-30 ja rohkemgi. Vagunitesse veeti inimesi imikutes kuni vanadus nõrkadeni. Ei hoolitud ka rasedatest ega haigetest. Olukord oli ka kodust kaasa võetud asjade suhtes halb. Kuna kodust viies ei öeldud igal pool, et mees naistest-lastest lahutatakse, siis pakiti ühiselt ja pakk jäi jaamas kas naise või mehe kätte. Seega pidi üks abielupooltest läbi ajama ainult seljariietega. Küüditamis-rongides olid inimeste toitlustamiseks ette nähtud vagunpoed, kust oli toidu ostmine võimalik. Kuid neist vagun-poodidest ei jätkunud kõikide toitlustamiseks, pealegi polnud neid, vähemalt esialgu igas rongis. Ühine saatus sidus inimesed esimese päevaga ühiseks pereks. Vastastikku jagati toiduaineid, raha ja abistati, kuidas osati ja võimalusi oli. Suureks füüsiliseks piinaks kujunes veepuudus
Tegelikult on inimesed ju unustanud, mis on konflikti mõte. Ekslikult arvatakse, et see on üksteisest ülekarjumine. Siiski mõte seisneb hoopis asjade selgeks rääkimises, probleemi lahendamises ja vastuse leidmises - küsimuseks jääb, kuidas seda teha. Meie peretraditsioonis pole keerdküsimuste selgeksrääkimine kuigi levinud, kindlasti on see tuttav aga ameerika seriaalide vaatajaile. Tavaliselt ütleb siis üks abielupooltest: "Sul paistab paha tuju olevat. Kas sa tahaksid sellest rääkida?" Täiesti õige suhtumisviis. Nii saab oma halva tuju ilma suurema kärata maha laadida. Mis veelgi parem: kui oma tunded sõnadesse panna, võib ebameeldivat sündmust näha uues valguses. Kui üks pooltest domineerib, on teine enamasti sõltuv või alistuv. Tavaliselt on siis nõrgemal poolel oma nõudmisi raske esitada, pealegi teab ta ette oma kaotust
annaabi.ee 
