Ameerika Ühendriigid ja lindimuusika Columbia-Princetoni ülikoolis New Yorgis õpetasid Vladimir Ussatševski und Otto Luening oma õpilastele spetsiifilist ümberkäimist helilindile salvestatud kõladega. Nende stuudio nimetati ka lindimuusikastuudioks. Lindimuusikastuudios lähtuti põhimõttest, et võimaliku elektroonilise manipulatsiooni suur ribalaius võimaldab ikka enam ja enam eemalduda heli algsest päritolust. Esimesed lindilood pärinevad New Yorgi abielupaarilt Louis ja Bebe Barronilt, kes juba 1948. aastast peale oma professionaalses salvestusstuudios tegelesid lisaks muusikaproduktsioonile ka helilindi arenenumate töötlemisvõimalustega. Barronite stuudios 9 realiseeris John Cage 1951. aastal koos heliloojate Earle Browni, Morton Feldmani, David TudorI ja Christian Wolffiga oma Muusikaprojekti magnetlindile. Lindimuusika
rahutust ning pingeid, kuna on aru saada, et midagi on korrast ära. Pingeid ning kummalist õhkkonda tekitavad lavastuses ka näitlejate asetsemine seoses üksteisega. On kummaline, et pea kordagi ei ole näha Heddat ning Jörgeni üksteisele kas otsa vaatamas või lihtsalt lähedal olemas. Nende vahel valitseb laval olles pea alati mingi distants, nad oleksid üksteisele justkui võõrad, kes jagavad lihtsalt ühte katusealust. Äsja mesinädalatelt tulnud abielupaarilt ootaks näha õnnetunnet, kallistusi ning sooje tundeid, kuid midagi sooja nende kahe vahel ei ole. Hedda on Jörgeni vastu jäine ning Jörgen näiliselt lepib sellega. Esmakordselt on nende vahel näha lähedust ning füüsilist kontakti, kui Hedda teatab Jörgenile, et ootab tema last. Sellepeale muutub Jörgen justkui poisikeseks ning ta kargab Heddale sülle. Jörgen tundub olevalt siiralt õnnelik, kuid Heddast seda ei paista. Jörgen
annaabi.ee 
