polnud kuritegu. Naised olid psühholoogiliselt valmis oma eesõigustest kinni hoidma, säilitama õigusi varandusele ja maaomandile. "Sparta naised öeldakse olevat liiga ülbed ja mehelikud isegi oma abikaasade vastu ja kasutavad sõnaõigust vägagi tähtsated küsimustes." Hellenistliku ajastu naine Hellenistlikul ajal kadus kuristik naise ja mehe vahelt. Abielu mõte ei olnud laste tootmine vaid jagatud ühine elu, kaaslaseks olemine ning ühtekuuluvus. Hakati sõlmima abielulepinguid, mis tagas mõlemale osapoolele turvalisuse tagatise. Abikaasad sõlmisid ise lepingu, millega lahutuse korral tagatakse kummalegi osapoolele ühesugused õigused ja kohustused. Kaasavara läks tagasi naisele ja laste ülalpidamine oli mehe kanda. Naistel oli oma osa ni koduses majapidamises kui ka avalikus elus. Naised said varandust nii kaasavarana kui ka pärandusena kas vanemate või abikaasa käest. Kodune majapidamine kannatas välja mehe eemalviibimise, mitte aga naise äraolekut.
peamiselt välismaa palgasõduritest. Egiptuses kasutati relvadena vibu, kilpi, oda, keppi, sõjakirvest, kõverat saablit, nuia, pistoda ja viskoda. Ühiskond Perekonnal oli usundiline roll, näiteks seoses surnute austamisega.Kogu omand kuulus perekonnale. Kõige tavalisem oli tuumikperekond, ja sellel oli suur tähtsust ühiskonna elemendina. Perekond hoolitses kõigi haigete, vanade ja vaeste eest.Abielu sõlmimise kohta on vähe teada. Abielulepinguid ei ole säilinud. Arvatavasti oli korraldatud abielust rohkem levinud armastusabielu. See on üks Vana-Egiptuse ühiskonna individualistlikke jooni. Abielu oli soositud ja seda peeti loomulikuks. Abielu võis olla nii matrilokaalne kui ka patrilokaalne. Abielurikkumine oli mõlema abikaasa puhul tõsine asi. Oli olemas ka abieluta kooselu, millel oli teatav juriidiline tunnustus.Et keskmine eluiga oli lühike, väärtustati viljakust ja järglasi.
annaabi.ee 
