Haapsalu historitsistliku jaamaansambli projekteeris 1904. aastal arhitekt K. Verheim ja see valmis 1907. aastal. Vaksalihoone pidi tulema kogu liini suursuguseim, kuna sinna rajati keisririigi raudteetavade kohaselt II klassi jaam. 15 Ülipika fassaadiga kompleksi kuuluvad reisijatehoone, väikese torni ja varikatusega nn Imperaatoripaviljon ja ühendav katusealune. Neile lisaks asub jaamahoone ümbruses säilinud ja tänaseks kaitse all olevaid abiehitisi, näiteks: pagasiait, platvormiga kaubaladu, veetorn, depoo, vedurite pöördsild, raudteelaste elamud ja teised väiksemaid abihooned. Haapsalu jaamahoone projekt kinnitati 19. oktoobril 1904, välja arvatud Imperaatoripaviljon, mille teine variant sai heakskiidu alles 28. juunil 1905. Jaamahoone ehitust juhtis suurte volitustega insener Götte, ehitajateks olid kohalikud ettevõtjad. Jaamahoone sai enamasti vaid suurlinnadele omase ülipika perrooni pikkusega
Eesti üritas neid kiiresti siduda, avaldas soovi konventsiooni sõlmimiseks, kuid NL alustas venitustaktikat. Lahtiste küsimuste kiire lahendamine ei olnud neile soodne. Veebruariks 1940 oli eesti koostanud mitmeid lepinguid, kuid mitte ühelgi polnud neist NL allkirja. NL nõudis, et baasides olevate sõjaväelaste naised ja lapsed Eestisse elama asuksid. Nad ei oleks allunud Eesti võimude poolsele kontrollile. Eesti ütles sellele esialgu ei. Baaside alale hakati rajama igasugu abiehitisi, nt koole, elamuid. See näitas, et baasid kavatsevad jääda alatiseks. Seoses ulatuslike ehitustega toodi sisse ka 10 000 ehitustöölist. 19. dets taodeldi telegraafide ja telefoniliinide täielikku punaarmee käsutusse andmiseks neljaks tunniks ööpäevas. 1940 aastate algul baaside poliitika muutus veelgi agressiivsemaks. Kõik ehitustöölised ja ohvitseride perekonnad toodi ikkagi lõpuks sisse. Eesti valitsus hakkas kaotama ülevaadet punaarmee suurusest ja tegevusest. 23
annaabi.ee 
