sajandi Itaalia elust ja sel ajal rahva hulgas liikunud jutuvarast. Boccaccio räägib oma novellides inimese pattudest ja nõrkustest, ülistab armastust ja elurõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ja jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abialurikkumisest. Kuigi võib tunduda, et tema vaateväli oli kitsam kui Dantel ja Petrarcal, andis Boccaccio omaaegsest Itaaliast sügavama läbilõike kui ükski teine renessansikirjanik. Puutumata ei jää ükski ühiskonnakiht (ülikud, rüütlid, vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised, ametnikud, lihtrahvas). Inimlikkus tähendas Boccacciole loomulikkust looduspärasust. Ta naerab kunstlike ja aegunud keskaegsete elunormide üle. Abielu rikkuma paneb Boccaccio novellide tegelasi enamasti
sajandi Itaalia elust ja sel ajal rahva hulgas liikunud jutuvarast. Boccaccio räägib oma novellides inimese pattudest ja nõrkustest, ülistab armastust ja elurõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ja jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abialurikkumisest. Kuigi võib tunduda, et tema vaateväli oli kitsam kui Dantel ja Petrarcal, andis Boccaccio omaaegsest Itaaliast sügavama läbilõike kui ükski teine renessansikirjanik. Puutumata ei jää ükski ühiskonnakiht (ülikud, rüütlid, vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised, ametnikud, lihtrahvas). Inimlikkus tähendas Boccacciole loomulikkust – looduspärasust. Ta naerab kunstlike ja aegunud keskaegsete elunormide üle. Abielu rikkuma paneb Boccaccio novellide tegelasi enamasti
sajandi Itaalia elust ja sel ajal rahva hulgas liikunud jutuvarast. Boccaccio räägib oma novellides inimese pattudest ja nõrkustest, ülistab armastust ja elurõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ja jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abialurikkumisest. Kuigi võib tunduda, et tema vaateväli oli kitsam kui Dantel ja Petrarcal, andis Boccaccio omaaegsest Itaaliast sügavama läbilõike kui ükski teine renessansikirjanik. Puutumata ei jää ükski ühiskonnakiht (ülikud, rüütlid, vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised, ametnikud, lihtrahvas). Inimlikkus tähendas Boccacciole loomulikkust looduspärasust. Ta naerab kunstlike ja aegunud keskaegsete elunormide üle. Abielu rikkuma paneb Boccaccio novellide tegelasi
annaabi.ee 
