Märksa selgemini kui vahetu kogemus, millest nad osaliselt tulenavad, on operatioonid ja mõõtmised paradigmaga määratud. Teadus ei tegele kõikide võimalike laboratoorsete menetlustega. Selle asemel tuleb välja valida need, mis on olulised paradigma kõrvutamiseks vahetu kogemusega, mida too paradigma ise on osaliselt määratud. Ning sellepärast tegelevad erinevate paradigmadega seotud teadlased erinevate konkreetsete laboratoorsete menetlustega. Teadlastel ei saa olla mingisugust abiallikat selle üle, mida ta silmadega ja oma instrumentidega näeb. Kui eksisteeriks mingi kõrgem autoriteet, kelle poole pöördumisel võiks tõestada, et tema nägemisviis on muutunud, siis muutuks too autoriteet ise teadlase andmeteallikaks ja tema nägemisviisi käitumisest saaks probleemiallikas. Samalaadsed probleemid tekiksid, kui tealdane võiks katsealuse kombel ümber lüsituda ühelt tajupildilt teisele
See mida inimene näeb sõltub lisaks sellest, mida ta vaatab, ka sellest, mida eelnev visuaal-kontseptuaalne kogemus on teda nägema õpetanud. Selletaolised paralleelid on teadusajaloo uurimisel väga stimuleerivad. Ent psühholoogiakatsed on sugestiivsed ega saa olla midagi enamat. Nad ei tõesta, et uuritava teadlase poolt sooritatud vaatlustel oleks üldse sarnaseid jooni. Erinevus gestalt´i nihkest ilmneb ka selles, et teadlasel ei saa olla mingisugust abiallikat selle üle või selle taga, mida ta oma silmadega ja instrumentidega näeb, samuti ei saa ta ümber lülitada ühelt tajupildilt teisele. Kui pertseptuaalsete ümberlülitustega teaduses kaasnevad paradigma muutused, siis ei saa oodata, et teadlased tunnistaksid neid muutusi otseselt. Normaalteadus viib lõpuks anomaaliate äratundmisele ja kriisideni, mille lõpetab suhteliselt äkiline ja struktuuritu sündmus, mis on sarnane kujumuutusele gestalt -katsetes. SEMINAR
annaabi.ee 
