kehtib Vene rubla, kehtib Moskva aeg ja piiri kontrollib Vene piirivalve. Abhaasia asub Musta mere ja Suur-Kaukasuse vahel. (nurgas oleval kaardil joonitud ala) Elanike arv on u 241 00, 2011.aasta seisuga. Abhaasia ja Gruusia sõja ajal vähenes elanikkond poole võrra, lahkusid peaaegu kõik grusiinid. Enamjaolt peetakse autonoomseks vabariigiks Gruusia koosseisus. 3.slaid Abhaasia kuulutas välja iseseisvuse 1992 aastal, mille tulemusel puhkes sõda Gruusia keskvalitsusega. Hiljem tuli Abhaasiale “appi” venemaa. Abhaasias lootsid apsuad säilitada autonoomia Gruusia koosseisus ning saavutada isegi senisest märksa enamat, kuid välja ei kuulutatud siiski iseseisvust või eraldumist Gruusiast. 1994. aastal sõlmitud vaherahu järele paigutati Abhaasiasse rahuvalvejõud, milles domineerisid Venemaa üksused. Abhaasiale jäi faktiline kontroll suurema osa üle oma territoorimusit. Apsuad olid saavutanud selle, et Ida-Gruusiast lähtuv
olukorrale. Gruusia kriisi sündmused on ka praktiline näide sellest, kuidas sõjaline jõud ning riikide/piirkondade omavahelised liidud on justkui kahe otsaga mõõgad, mis võivad konflikte nii juurde tekitada, kui ka ära hoida. Üldlevinud arvamus on siiski, et mida rohkem liitlasi ning sõjajõudu, seda kindlam on seljatagune. Venemaa käitus ilmselgelt vägivaldselt, et hoida ära Gruusia ühinemine NATO riikidega ning ülemaailmse pahakspanu osaks sai Venemaa toetus Abhaasiale ning Lõuna-Osseetiale. Nõrgem pool on oma nõrkuse tõttu oma sõjalist jõudu ettevaatlikult kasutama, liitlasi otsima, appi võtma ideoloogilisele sõjapidamise või kohandama oma eesmärke (Waltz, 2008, lk 25). Küsitav on ka see, kas Gruusia oleks julgenud Venemaale ametlikult sõda kuulutada, kui ta poleks lootnud lääne kiirele abile. Siit ka järeldus, et rohkem sõjajõudu võib tekitada rohkem vägivalda, nagu väidab ka klassikaline realism.
annaabi.ee 
