Culle, Env, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete, Cake (Tiit 1976: 485). Alles XIV sajandil pärast maa ristiusustamist ilmuvad allikatesse lisanimed. Taani hindamisraamatus on mainitud eesti soost vasalli Clemens Esto rahvust osutav lisanimi (Kahk 1992: 199, Saareste I: 139). Leo Tiik on osutanud mõnele lisanime oletatava pärandamise juhtumile XIV sajandi Tallinnas. 1333-1337 esineb allikates Nicolaus Agewalke, 1370 Albertus Abbentrode. Tegu võib olla isa ja pojaga, kusjuures poeg on pärinud isa lisanime saksakeelse kuju. 1399. a on rätsep Clawes Karwel omandanud ühe kinnistu ning 1467. a on selle loovutanud preester Ludolphus Carwel (Tiik 1987: 83). Paul Ariste (1974: 500) juhib tähelepanu perekonnanimele Raudnina: 1390. a Tallinnas Hinke Raudenanne, 1571. A tema järeltulija Jürgen Rauttnenne. Esimesi eesti perekonnanimede ajaloo käsitlejaid M. J. Eisen kirjutab 1921. a
Seda soosis see, kui lisanimi polnud tavaline isikunimi (mitte Mardi või Jaani), vaid kohanimelaadne, nt Villika. See nimetraditsioon kestis kuni 19.saj. Lisanimede mall linnas oli individuaalnimi + lisanimi, mis moodustati sakslaste eeskujul. Ariste ja Eisen on toonud näiteid selle kohta, kuidas lisanimedest said perekonnanimed varem, kui arvatakse – 14.saj alguses elas Nicolaus Agewalke ja tema poeg 1370 oli Albertus Abbentrode (Abbentrode = Aovalge tõlkes). Lisanimede tõlkimine oli tavaline eriti ladina ja alamsaksa keelest. Varasemad hingerevisjonid on pärit 16.saj, üksikuid katkeid ka varasemast. 16.saj saab hea ülevaate. Eesti perekonnanimesid on uurinud Rajandi ja Tarand, kes leiavad, et juba enne ametlikku perekonnanimede andmist oli eestlastel perekonnanimi umbes 15–20% talupoegadest. Perekonnanimed olid linnades käsitöölistel ja kaupmeestel, nekrutitel,
annaabi.ee 
