liikidest. Hävinud liigid viivad endaga kaasa inimese poolt kasutamata informatsiooni: võimalusi leida uusi toitumis- ja ravivõimalusi, vahendeid kahjurite või umbrohtude tõrjeks. Ohustatud liike võtakse kaitse alla, tähtis on säilitada nende elu- ja kasvupaiku ning rajada kaitsealasid. Seejuures on igale rahvale jäetud eesõigus omaenese loodusrikkuse eest hoolitseda. Eestis hävinud liigid Abakala punakurk-kaur Tarvas Miks liigid välja surevad? Peamine põhjus on elupaikade otsene hävitamine. Teine oluline põhjus on keskkonna kvaliteedi langus- keemiline saastamine ja muutunud kliima. Metsamaa kasutuselevõtt põllumaana. Kui liik osutub inimesele ohtlikuks või tülikaks, siis ta lihtsalt hävitatakse. (nt kahjurputukad) Väljasuremine sõltub ka liigist endast. Enamasti surevad liigid välja ka oma suure kasvu, aeglase
Omega-3 rasvhape aitab parandada bronhide tööd ja kergendab hingamist. Kalas olevad proteiinid, türoksiin ja aminohapped stimuleerivad ajutegevust, lisavad organismile reipust. Kalanormiks päevas peetakse vähemalt 30 g. Korraga liigne kogus Omega-3 rasvhappeid võivad maksale liig koormavaks muutuda. 2. LATIKAS Latikas (Abramis brama) on karpkalalaste sugukonda latika perekonda kuuluv kala. Latikaga samasse perekonda kuuluvad valgesilm ja abakala. Latika pikkus on tavaliselt 3050 cm (maksimaalselt 85 cm), suurim kaal kuni 7 kg. Latika keha on külgedelt lamenenud ja kõrge, suu kergelt alaseisune, silmad suhteliselt väiksed. Selg on roheka läikega sinakasmustjas, küljed metalse hõbedase läikega, kõht valge. Noored latikad on hallikad ja hõbedased, vanad muutuvad tumedateks ja omandavad pronksja läike. Turbajärvedes on kalad punakaspruunid. Kõik uimed on hallid. Pärakuuimes on 2230 hargnevat kiirt.
Täpset arvu ei saa öelda, sest esineb eksikülalisi, tuuakse juurde uusi liike, sureb välja seni esinenud liike ning muutuvad süstemaatilised seisukohad. Mõnesid alamliike vt eespool, käsitletakse traditsiooniliselt eraldi kaladena - näiteks meri- ja Peipsi siig, meri- ja jõeforell. Kaitse all on säga ja tõugjas (II kategooria) ning harjus, tuur, vingerjas, hink ja võldas (III kategooria). Välja on surnud tõenäoliselt abakala, punase raamatu järgi ohualtid on lõhe ja merisiig. Suurimad Eesti kalad ja nende rekordsuurused on tuur 136 kg, säga 56 kg, lõhe 37 kg, haug ja karpkala 19 kg. Väikseimad on mudilad, mudamaim ja Peipsi tint. Enamus Eesti kalu talub ka riimvett (Läänemere ranniku vähesoolast vett) ja seetõttu elavad rannikumeres koos mere- ja mageveekalad. 14 KALAKASVATUSE ERIALA
annaabi.ee 
