ARUTLUS Enne Hiroshimale ja Nagasakile heidetud aatomipomme, ei toiminud mingeid ilminguid, et Jaapan võiks kaaluda sõja lõpetamist ning samuti kapituleeruda ja mõelda rahuplaanidele. USA valikuks oli kasutada kahele linnale aatomipommi heitmist. Kas oleks saanud ilma sellise drastilise sündmuseta lõpetada sõda ning jaapanlasi sundida kapituleeruma. Kas aatomirelvastuse kasutamine oli möödapääsmatu? USA oli saanud tunda Jaapani rünnakut nende territooriumil ning värskelt oli meeles neil Pearl Harbori ründamine aastal 1941. See katastroofiline jaapanlaste rünnak oli väga ootamatu ning šokeeriv. Jaapanlaste hulljulgus ning kamikazelik rünnak oli hirmutav ning samas ka kainelt mõtlevapanev. Pearl Harbor sai toimuda teatud põhjustel – ning peamine põhjus oli raudselt Jaapani alahindamine Jaapani suhtes. Enne rünnakut oli USA võtnud
olemas relvi, mis võivad hävitada ühesainsas lahingus miljoneid inimesi ja luua surmavalt mürgise atmosfääri, on rahu saanud vältimatuks vajaduseks. Meie ajal on heategu kuulata nende häält, kes tõeliselt rahu huvides tegutsevad. Humanismi-ideaal tuleb maailmas ausse tõsta. Niisugune on vaimne poliitika, mis peab saatma kõiki poliitilisi plaane ja tegusid. Niisugune poliitika loob vaimse sideme rahvaste vahel. Meil on praegu valida kahe riski vahel. Üks seisneb aatomirelvastuse võidujooksu mõttetus jätkamises ja sellega kaasnevas vältimatu ning peatse aatomisõja ohus, teine aatomirelvadest loobumises ning taotluses ja lootuses, et Ida ja Lääne rahvad on suutelised rahus kõrvuti elama. Esimene risk ei kätke õnneliku tuleviku võimalust. Teine küll. Me peame valima teise riski. Teooria, mille järgi rahu püsib aatomirelvastuse pidevast kasvust tingitud vastastikuse hirmu varal, ei tule praeguses sõjaohus enam arvesse. Ta on muutunud kõlbmatuks.
annaabi.ee 
