Salajane töö rahvusliku tuumajaama teemal Avalikest andmebaasidest pole mõtet otsida ka viiteid raportile 779 R, mis valmis Soome konsultatsioonifirmas RAMSE Eesti Energia ja majandusministeeriumi tellimusel detsembris 2002. Nimetatud töös, mille ülaservas jookseb läbivalt kiri "salajane", analüüsiti Eestisse oma tuumaelektrijaama rajamise otstarbekust. Soomlased vaatlesid tuumajaama puhul kaht varianti: · Eesti ehitab oma jaama, · osalemine rahvusvahelises konsortsiumis, mis rajab aatomijaama mõnda Balti riiki. RAMSE leidis, et oma jaam nõuab väga suurt ning vähemalt 20 aasta pikkuse tasuvusajaga investeeringut. Pärast seda saab jaam töötada laenuvabalt veel 2040 aastat. Häda tekib võimsusega. Uusi reaktoreid ehitatakse üldiselt võimsusega 10002000 MW, kuid Eesti tarbimine ja võrgu vastuvõtuvõime on nii väike, et siia sobiks 300400 MW jaam või - isegi väiksem. Eesti saaks kasutada ainult läbiproovitud tehnoloogiat. "Uus riik tuumaenergia kasutamisel ei
järeltulija võiks sündida hälbega. Eesti naisi tuumakoldes ei käinud. Järelikult polnud meil ega ole ka tulevikus paanikaks üldse põhjust. Sama tõendavad uuringud Hirosimas, kus aatomirünnaku üle elanud meestel ega järgmise põlvkonna naistel ei täheldatud genofondi muutusi. Miks siis ikka Tsernobõlis käinud mehed kaebasid, et nende väikesed nimekaimud ei taha alati tööasendit sisse võtta? Siin võib olla tegu aatomijaama pärandiga. Aga palju tõenäosem, et põhjus peitub mujal. Teame, et Eestist saadeti Ukrainasse enamasti masinamehi. Veneaegsel autojuhil või traktoristil oli aga voolikuotsast kütuse imemine tavaline asi. Igast lõuatäiest bensiinist-diislikütusest jäi suhu paras ports pliid, mis on üks võimsamaid seemnerakuhävitajaid. Teiseks, sperma vajab valmimiseks kehasoojusest madalamat temperatuuri - egas muidu meeste jalgevahe pidevat õhkjahutust vaja
annaabi.ee 
