Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse. Mõisa sulasrahva hulka kuulusid karjused, sulased ja töötüdrukud, kellest enamus oli ametis laienevas karjakasvatuses. Peamiseks tööjõuks mõisates kujunesid mõisamoonakad - aastasulased, kes pidid nädalas 6 päeva töötama, saades selle eest kindlat aastapalka osalt rahas, osalt produktides ja mõisalt korteriks toa, veidi aiamaad ning võimaluse pidada paari karilooma. XIX sajandi lõpupoolel- XX sajandi algul kujunes mõisamajanduses juhtivaks suunaks karjakasvatus ja eriti piimakarjandus. KASUTATUD KIRJANDUS 1. Eha Herguauk Mart Laar Maria Tilk ,,AJALUGU" 5. klasssile väljaantud 2. Ants Hein ,,Hüljatud mõisad" väljaantud 1995 aastal 3
keelati teorent kõigis Balti kubermangudes. Talupojad hakkasid talusid raha eest rentima või päriseks ostma. Talude päriseksmüümisega kaasnes maade taludeks kruntimine, mis tähendas mõisa-ja talumaade selgepiirilist eraldamist. Teorendist loobumise tulemusena pidi mõis üle minema palgatööliste kasutamisele ning muretsema endale ka kogu põllutöödeks vajaliku inventari ja veoloomad. Võeti kasutusele ka põllutöömasinad. Peamiseks tööjõuks mõisates kujunesid mõisamoonakad - aastasulased, kes pidid nädalas 6 päeva töötama, saades selle eest kindlat aastapalka osalt rahas, osalt produktides ja mõisalt korteriks toa, veidi aiamaad ning võimaluse pidada paari karilooma. XIX sajandi lõpupoolel-XX sajandi algul kujunes mõisamajanduses juhtivaks suunaks karjakasvatus ja eriti piimakarjandus. Mõisate hiilgeajal sadakond aastat tagasi oli Eestis kokku 1245 peamõisat. Siia lisandus veel 108 pastoraati ehk kirikumõisat ning ligi kuussada karjamõisat seega kokku üle kahe
annaabi.ee 
