ümber). Seega peaks ta aastasena juba esmakordselt poegima. Et vabanevate munarakkude arv ovulatsioonil iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse paar esimest innaaega mööda lasta ja emist esmakordselt paaritada või seemendada alles 3. innaajal. · Poegimiste aastasagedus. Normaalselt poegib emis 2 korda aastas, maksimaalselt (põrsaste võõrutamisel 5 nädalaselt) 2,3 korda. · Sigimisea kestus või sigimisvõime kasutamisaeg, s.o. poegimiste arv emise eluea kestel. Emiste aastaproduktsiooni füsioloogiliseks ja ökonoomiliseks optimumiks peetakse 24 põrsast, seda enam et sellele vastab ka emiselt minimaalselt nõutav nisade arv (12). Tavaliselt on noored emised vähemviljakad, 3.4. poegimisel saadakse aga kõige suuremad pesakonnad. Suhteliselt lühike tiinusperiood: Keskmiselt 111117 päeva, kõikudes. Pesakonna suurus ja loodete sugu ei mõjuta emisel praktiliselt tiinuse kestust. Ka ei sõltu kandeaja pikkus tavaliselt emise vanusest.
emaka mahutavus, platsentaarpinna ulatus) kui ka eksogeensetest teguritest (söötmine, pidamine, nakkushaigused). Neist kõige tõhusam viljakuse tõstmise vahend on söötmine. Poegimiste järgnevus ehk nende aastasagedus. Põrsaid kahekuustena võõrutades poegib emis 2 korda aastas, põrsaste võõrutamisel 5nädalaselt saab emiselt arvestuslikult 2,3 pesakonda aastas, teisisõnu iga kahe aastaga saame ühe lisapesakonna. Põrsaste aastaproduktsiooni füsioloogiliseks ja ökonoomiliseks optimumiks peetakse 24 põrsast. Üle 12põrsalised pesakonnad ökonoomsust ei tõsta, sest nendes on 6 nädala vanuseni elavate põrsaste arv (võõrutatud põrsaste arv) tavaliselt väiksem kui 12põrsalistes pesakondades. Nii ei suuda siga ära kasutada oma absoluutset viljakust, mille mõõdupuuks on ühe inna kestel ovaaridest vabanevad 8–18 (hiina sigadel maks. üle 40) munarakku
annaabi.ee 
