Aga enne viimati mainitud rahulikku aega oli ju jääaeg, veel enne seda jäävaheaeg, siis jälle jääaeg jne. Kriidi ajastu kasvuhoonest jääaegade külmkambrisse Kaugemale minevikku vaadates saame paljudest kaudsetest tõenditest teada, et võrreldes erakordselt sooja keskaegkonnaga on maakera kliima kogu uusaegkonnas, mis algas 65 miljonit aastat tagasi, olnud kestva jahtumise rajal. Eriti vastikuks, külmaks ja heitlikuks jõudis see minna aga viimase aastamiljoni jooksul, mille iseloomulikuks tunnuseks on jääaegade ja jäävaheaegade vaheldumise suure amplituudiga ja mõnikord ka üpris kiired kliimakontrastid. Üks selline tsükkel on kestnud keskeltläbi 100 000 aastat. Kuigi need pole maakera esimesed ning ainsad jääajad, olid eelmised väga ammu ja küllap kulgesid ka teistsuguste reeglite järgi. Neist me sedapuhku juttu ei tee. Uusaegkond algas just sellise kõrge veeseisuga, mille eest praegused kliima soojenemise stsenaariumid
(Kindersley, 1997) 150 miljonit aastat tagasi valitsesid maismaal hiidsisalikud saurused. Roomajad elasid ka meres, näiteks plesiosaurused, ning lendasid õhus, näiteks pterosaurused. Sel ajal oli juba ka linde ja imetajaid . Meres olid tavalised elutsejad ammonniidid. Rohkem kui 100 miljonit aastat tagasi hakkasid Maale ilmuma esimesed õistaimed, näiteks magnooliad. Hiljem, u. 65 miljonit aastat tagasi, surid välja saurused ja paljud teised elusolendid. Mõne järgmise aastamiljoni jooksul said tavaliseks mitmesugused imetajate ja lindude liigid. (Kindersley, 1997) Umbes 2 miljonit aastat tagasi oli Maa mitme jääaja haardes, nende vahel olid soohemad jäävaheajad. Esimesed inimesed arenesid arvatavasti välja Aafrikas. Põhja pool küttisid inimesed mammuteid, karvaseid ninasarvikuid ja mõõkhambulisi tiigreid. Umbes 18 000 aastat tagasi katsid jääkilbid suurt osa Põhja-Euroopast ning Põhja-Ameerikast. Mammut suri välja u
vanemlikku hoolitsust. K-valikuga populatsioonidel on enamasti I ja II tüüpi ellujäämuskõverad (vaata ka tabelit 2). Tegelikult on r- ja K-valik pika ahela kaks äärmust. 28. Inimpopulatsiooni arvukuse dünaamika ja seda mõjutavad tegurid? Pikim populatsiooni arvukuse andmerida on inimpopulatsiooni kohta. Kasutades arheoloogilisi andmeid, ajaloolisi ülestähendusi ja rahvaloenduste andmeid on demograafid kokku pannud ligikaudse inimpopulatsiooni arvukuse dünaamika viimase kahe aastamiljoni kohta. Kõige täpsem on hinnang muidugi viimase paari aastasaja kohta. Esimene inimpopulatsiooni arvukuse hüpe oli tingitud arvatavasti tööriistade kasutuselevõtust. Värajases paleoliitikumis oli iive umbkaudu 0,001%. Umbes 10 000 aastat tagasi oli maailmas u. 10 miljonit inimest. Neoliitikumi alguses tundus olevat kiire rahvastiku arvu kasv kuni 50 miljonini. Iive 0,1% viitab ilmselt üleminekule küttimiselt ja koriluselt põllumajandusele. Järgmine suurem hüpe oli 19
annaabi.ee 
