põõsas, muru, muld ja maa rohkemat on rikkust võtnud pind veel põue imeda. Koidula luuletustes võib tihti kohata retoorilisi küsimusi, näiteks:"Miks sa nutad, lillekene?"; ,,Mis mulle jutustad, Koidikutuul?"; ,,Pilveke, kullake, kuhu sa reisid?". Luuletaja kasutab ka metafoore:"Nad taguvad su tüve sisse talva."; ,,aastakellal rõõmu hääl on lõppenud:/ viimseid tunde hakkab lööma ta." ja isikustamist:"Tõsta pead, õiekene!/ Koit on saanud isandaks!" Lydia Koidula koht Eesti kirjandusloos on eriline selle poolest, et esiteks 19. sajandi Eestis oli Koidula kui luuletaja eriline nähtus, sest ta oli naine. Teiseks on tema luuleloomingu maht aukartust äratav. Peale selle on tema luuletusi viisistanud mitmed eesti heliloojad. Emajõe ööbiku isamaaluule ei suuda kedagi külmaks jätta
Lydia Koidula luule. ,,Sügis" Juba kase ladvalt lehed langvad, kõle tuul käib üle kesamaa. Aastakellal rõõmuhääl on lõppend, viimseid tunde hakkab lööma ta. Kena päike, kas sa väsind oled, pikkamisi pead veel tõstad sa? Kurvalt oma laste peale vaatad, sügise neid riisub armuta. Kõrgel pilved nagu hirmust aetud üle maa ja mere lendavad, kurehääled haledasti hüüdvad, kodu poole nemad tõttavad. Kodu poole kodu magus sõna. Süda kannata. Ei sinagi kaua enam oota. Kodu poole kutsub Isa sind ka viimati... ,,Kodu" Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see!
Lõpuks saab ka suvi läbi ja saabub kõle sügis, kus kõik see, mis kevadel alguse sai, kaob taas. Puudelt langevad lehed, ilmad lähevad külmemaks ja tormisemaks, kõik viljad on valminud ning loodus on talve ootel. Nii nagu sügis on vastupidine aastaaeg kevadele, on ka luules räägitud hoopis teistest tunnetest. Minu jaoks tähendab sügis näiteks uue ja pika kooliaasta algust ning kosutava suvepuhkuse lõppu. "Juba kase ladvalt lehti langeb / Kõle tuul käib üle kesamaa, - / Aastakellal rõõmuhääl on lõppend: / Viimseid tunde hakkab lööma ta." Nendes sõnades peegelduvad rohkem nukrad tunded. Kaunis soe suvi on ju läbi ja mõtted samuti hoopis teised. Sel ajal on juba külm ning puudelt langevad lehed. Ka Liiv kujutab sügist kõleda ja kurvana. "Oh kanarbik, oh lilleke, / nii kõle, kõle sügise! / Nii väsinud, nii kurb on meel, / sa pehmelt, õrnalt õitsed veel / oh lilleke!" Kõik hea ja rõõmus, mis saabub kevadega,