Haiglate juurde hakati asutama psüühikahäiretega patsientide osakondi Hakati meditsiinilisest lähtekohast lähtuvalt rajama eraldi institutsioone vaimuhaigeile. (mikromaailm- sots. mängud, tööravi) Teaduslik töö 19. sajandil kujutas endast eeskätt vaimuhaiguste klassifitseerimise katseid. 19. sajandil võitlesid psühholoogias omavahel materialistlikud ja metafüüsilised ideed. Liigne kaldumine somatoteraapiasse (narkootikumid, aadrilaskmised, karusselid), 19. Saj. Lõpul liigne usk kirurgiasse(stereliseerimine, lobotoomia) Väärteooriad (degeneratsiooniteooria, kriminaalantropoloogia, frenoloogia) Närvi- ja vaimuhaigused (somaatikud versus psüühikud) Psüühikute juures valitses arusaam, et närviprotsessid ja vaimuhaigused sealt lähtuvalt, on teaduslike meetoditega hõlmamatud, kuni selleni välja, et peeti võimalikuks ka teatavaid metafüüsilisi jõude mängus olevat
curentur" (lad.k.). Teisisõnu aine, mis suuremas koguses võib tervel inimesel põhjustada mingite kindlate sümptomitega haiguspildi, ravib üliväikese koguse manustamisel samasugust haiguspilti inimesel, kelle tervis on korrast ära. Nüüdisaja homöopaatia loojaks on saksa arst ja lingvist Samuel Hahnemann (1755-1843). Arstina (1779 a.) tööle asudes pettus ta kiiresti tolleaegse arstiabi võimalustes haiget aidata. Sagedased klistiirid, aadrilaskmised ning ravi väävlisalvidega pigem nõrgestasid, kui tervendasid kurnatud organismi. Lõpuks loobus ta oma praksisest ja hakkas tõlkima teaduslikke raamatuid. Hahnemann kontrollis ja tõestas, parandas ja avardas tõlgitavat materjali ning pälvis tolle aja meditsiiniringkondades suurt imetlust ning lugupidamist. Tõlkides W.Culleni Materia Medica ´t, kus oli juttu hiniinist malaaria ravimisel, tekkis tal aine vastu huvi ning ta korraldas eksperimendi, kus võttis mitme päeva jooksul hiniini
annaabi.ee 
