barakitaoline hoone, mida nimetati ,,Theatrumiks". Seda üüriti erinevatele truppidele, kes pidid osa etendustest saadud sissetulekust annetama linna vaestele. Kohalikku elanikkonna vastakat suhtumist teatrisse illustreerib aga järgmine juhtum. Kui tantsumeister Heinrich Moos näitas koos Tallinna noorukitega linnarahvale muusikalisi tantsukompositsioone, siis protesteerisid kirikuisad ägedalt, nimetades Moosi komödiandiks, palaganitolaks, kargajaks, maajooksikuks, aadlinoorsoo hukutajaks ja vanakuradi käsitlaseks. Tantsuteater tundus tol ajal eriti jumalavallatu, sest tõstis esile inimese keha, mida peeti patu allikaks. Kuna Tallinna raad ja aadel teatrit soosisid, seda siiski ära ei keelatud. 18. sajandi esimesel poolel soikus teatritegevus Esti Põhjasõja tõttu, kuid omandas sajandi teisel poolel hoopis uue kvaliteedi. Peeter I raiutud ,,aken" Euroopasse (Peterburist sai Venemaa uus keskus ning algas Euroopa kultuuri aktiivne importimine) ja Katariina II
Kehaline kasvatus õppeasutustes enne I maailmasõda: 18. saj. algul oli Peeter I käsul kehaline kasvatus kohustuslik õppeaine. 1701. avati Moskvas matemaatiliste ja laevasõiduteaduste kool, kus õpetati ka purjetamist, sõudmist, ujumist, vehklemist. Sajandi keskel olid õppeasutustes kehalise kasvatuse traditsioonilisteks aladeks vehklemine, ratsutamine ja tantsud. Ülikoolides ja gümnaasiumides võis kehalist kasvatust õpetada kui leiti raha õpetaja palkamiseks. Lütseumides (aadlinoorsoo õppeasutused) oli kehaline kohustuslik aine, õpetati peamiselt võimlemist ja vehklemist. Kreis- ja kihelkonnakoolides kehalist kasvatust ei õpetatud. 1864. a. koolireformiga lubati madalama astme koolides hakata kehalist kasvatust korraldama väljaspool õppetööd. 1874. anti välja juhend kehalise kasvatuse korraldamiseks maakoolides (eesmärk: parandada noormeeste ettevalmistust sõjaväeteenistuseks). Enamikus rahvakoolides jõuti kehalise läbiviimiseni alles 20. saj algul. 20
annaabi.ee 
