Narva lähedale, Sindi ning Kärdla kalevivabrikute juurde. Ka kujunesid töölisasulad Räpinasse ja Kundasse. Elanike arvu suurenemine linnades tõi kaasa muutused hoonestuses. Rajati uusi hooneid. Riigile kuulusid administratiivhooned nagu postikontor, garnisoni hooned, linnakoolid, gildihooned, raekoda jt. Kõrtsid olid enamasti erakätes ja eramajadest ümber ehitatud. Enamuses kuulusidki majad linnale ja aadlikkonnale. Linnakodanikel oli maju vähe. 1810. aasta paiku kiirenes majade ehitamine ja suurenes hoonestustihedus. Ajapikku laienes kivimajade ehitamine ka väljapoole linnamüüre, mis 19. sajandi alguses veel keelatud oli. Kapitalismi arengu üheks iseloomustavamaks näitajaks on linnarahvastiku juurdekasv. 7. Taluhooned ja -õued. Taluehitus pälvis 30.ndatel professionaalsete arhitektide tähelepanu. Korraldati sobiva maahoonestuse rajamiseks arhitektuurikonkursse
1819 a. Liivimaa talurahvaseadusega. 2. Linnad ja kaubad Rootsi ajal. Aktiivne majandustegevus toimus üksnes sadamalinnade vahel. Majandustegevus toimus üksnes sadamalinnade vahel. Maj. õitseng Narvas ja Tallinnas. Tartu kaotas oma hiilguse tähtsuse. Veel teenisid kaubanduselt Pärnu, Haapsalu, Kuressaare. Tartus ja Pärnus maj. raskused allutati kindralkuberneri järelvalvele. Raha hakati vormima Taru asemel Riias (kuid Tallinnas see jätkus). Ülejäänud linnad läänistati aadlikkonnale, nendes vähenes rahvaarv. Suurenes vajadus toiduainete ja laevaehitusmaterjalide järele. Välja veeti kohalikke saadusi ja Venemaa kaupa. Väljaveost moodustas suure osa teravili Eesti Rootsi riigi viljaait. Liivi sõja eelne väljavedu ületati 1690 a. kahekordselt. Teisel kohal väljaveos oli lina. Eksporditi: teravili, (Venemaa) lina, vene kanep, tõrv, tökat, mastipuud, plangud, lauad, (laevaehituseks vajalik), jalanõude valmistamiseks kasut. Nahk.
annaabi.ee 
