toimunud suur rahvastiku segunemine, kuid usun, et see ootab meid ees. Palju mõjutab Eesti kultuuri immigrandid, kes tulevad tööle, õppima jne. Kindlasti tekib tulevikus küsimus keelte suhtes, kas eesti keel saab Euroliidus ametliku keele või lepingukeele staatuse? Paljusi keeli ei suudeta juba praegu tõlkida. Hetkel toimib vabatahtlik keele ja kultuuri angloseerumine, mida paraku ka infotehnoloogia areng toetab. Kas üldse tasub raha raisata eestikeelsetele aabitsatele? Võib-olla loobuda üldse sellest maarahva keelest? Selge on aga see, et Euroliidu esindajate juba praegune aktiivne huvi meie kodakondsus- ja keelepoliitika "täiustamise" vastu võib pikemas perspektiivis suurendada üldlevinud hirme rahvusliku iseolemise ja eesti kultuuri kadumisest. Samuti on aeg näidanud, et võõramaalsed, kes on Eestisse elama asunud, ei suuda meie kombeid ja tavasi omaks võtta. Seejärel hakkavad nad oma kultuuri n-ö peale suruma, mis põhjustab jällegi lahkhelisi
usu- ja filosoofiateaduskond. Ülikool ja selle väljaehitamise periood tõi Tartusse ka palju uus elanikke. Kõige sügavam perioodiliselt ilmuv eestikeelne väljaanne on 18. sajandil kalender. Esimene teadaolev eestikeelne kalender ilmus 1731.aastal. Kalender polnud talurahvale oluline mitte vaid ajaarvamise vahendina, vaid ka seal leiduva lugemismaterjali poolest. Kalendri kõrval oli oluliseks trükiseks ka aabits, mida tunti juba 17. sajandil. Lisaks kalendritele ja aabitsatele olid 18. sajandi lõpus väga populaarsed ka kõiksugu ditaktilised teosed, kus jagati talupoegadele kasulikke näpunäiteid ja õpetusi. 1739. aastal ilmub ka eesti keelsena Piibel. Sel perioodil, 18. sajandil, hakkas eestikeelne kirjasõna kiiresti levima, sest eestlaste lugemisoskus aina kasvas. Eesti ajakirjandus saab alguse Peter Ernst Wilde nädala-ajakirjast ,,Lühhike Õppetus" (17661767), sellele järgneb Otto Wilhelm Masingu ,,Marahwa Näddala- Leht" (182123 ja 1825)
annaabi.ee 
