PÕHITÜÜP MÕTE · Mõtte, mõtet, mõttesse, mõtete, mõtteid, mõtetesse e mõtteisse · Ains nom e-ga lõppevad sõnad, millele gen ei lisanud silpi me (aade, ehe, hõige kate, komme, lähe, muie, nuukse, olme, paine, purre, pööre, riie, roie, saade, tõlge, uure, võie, õpe, üte) · Mõned nu-liitelised sõnad (ellujäänu, läinu, poonu, surmasaanu) · Sõna lõuna VORMISTIKUST · Ains part moodustatakse t-lõpu lisamisega nõrgaastmelisele tüvele (aabet, annet, ehet, luidet, kilget, loodet, murret, köidet, oodet, riket) · Ains illat tugevaastmeline sse-lõpuline (ikkesse, köitesse, lõkkesse, mõistesse, raidesse, süütesse, tekkesse) · Küttesse e kütte, kütkesse e kütke, lappesse e lappe, palgesse e palge · de-mitmus moodustatakse tunnusega te nõrgaastmelisest tüvest (kärbetesse, loodetes, märgetest, raietelt)
mittevaieldavalt teada, kas ta kuulub kõnealuse mõiste ekstensiooni või mitte. Vahepealset varianti, osaliselt kuulumist või „teatud mõttes” kuulumist, ei oska klassikaline teooria kirjeldada. Heido Ots on teadusliku, teoreetilise tunnetusviisi keelele esita- tavaid nõudeid võrrelnud tähekastiga, mille „igas sirgete ristuvate vaheseintega eraldatud pesas on üks trükitüüp, mis märgib täpselt ja kindlalt temaga vastavusse seatud mõistet (aabet, häälikut). Tüüpide igasugune segunemine, vaheseinte ületamine, eri tüüpide panek ühte pessa, ühe tüübi panek eri pesadesse jne. ei rikasta, vaid rikub seda süsteemi.” (Ots 1980) Võrdluseks on Otsal üldkeelt kujutav sujuvate üleminekutega värvipalett. Siiski, veidi allpool: „Oskussõnavara ei pea keemianomenklatuuri kombel kõikjal andma masinlikult risttabelisse panna, kuid tal on tunnetusteooriale toetuv, n. ö. konstitutsiooniline
annaabi.ee 
