mis voolavad suurema osa oma teest eraldi. Nad ühinevad Kirde-Indias, kust edasi voolavad juba üheskoos läbi India Bengali lahte. Mõneti on nende kahe jõe kulgemine India religiooni, filosoofia ja kultuuri sümboliks, sest ka India religioonis on kaks suurt jõge, mis algselt olid täiesti erinevad, millel olid eraldi allikad ja mis küllaltki pikka aega eksisteerisid eraldi, kuid mis teatud ajahetkel ühinesid ja voolasid üheskoos merre. 3. aaastatuhandel e.Kr. elas India poolsaarel nii aineliselt kui vaimselt väga kõrgele arenenud Induse oru tsivilisatsioon. Umbes 1800-1500 e.Kr. tulid aarjalased (pea. kõik Eur. rahvad), kes India vallutusretkega andsid Induse oru ühiskonnale jõulise sõjalise hoobi, mille all see kiiresti kokku varises. Sissetungi tagajärjel haaras Indias võimu aarja tsivilisatsioon, toimusid ühiskondlikud ja majanduslikud muudatused. Tekkis maa-alal põhinev riik, kus elasid paljud hõimud koos. Järgnevate
305 tõrjus Tshandragupta Loode-Indiast välja viimased kreeklased. Tema pojapoeg Ashoka allutas III esimesel poolel endale kogu India (va lõunatipp). Kuulutas budism riigiusuks. India loodepiiril tekkis Kreeka-Baktria riik. Pärast Ashoka surma Maurjate suuriik lagunes. Hiina Paikneb suhteliselt eraldi ülejäänud kultuurikeskustest (sh India ja Lähis-Ida kultuurid, ehkki Indiaga on olnud läbi aegade vastastikust mõju – budism levis Indiast Hiinasse) ning on üsna omanäoline. III aaastatuhandel eKr kujunesid Huanghe (Kollane jõgi) orus välja Yangshao ja Longshani kultuurid – irrigatsioonisüsteemidel põhinev riisikasvatus. Riigi rajas väidetavasti pool-müütiline Xia dünastia, kuningate Fo-xi ja Huang-di juhtimisel. II aastatuhande keskel eKr tekkis Shang-Yini riik eesotsas wangiga (kuningas). XI sajandil purustas Shang-Yini riigi Zhou hõim ja Hiinas tekkis Zhou dünastia riik, mille ajalugu jagatakse kaheks perioodiks: