Lauri Sommer Isiklik elu • Lauri Sommer on eesti kirjanik, kirjandusteadlane ja muusik. • Ta on rühmituse Erakkond ning ansamblite Liinatśuraq, Kago ja Ütsiotsõ liige. • Ta sündis 2. aprillil 1973. aastal Viljandis. • Kuni 1991. aastani oli ta nimi Lauri Soomere. • Sommer on Tartu Ülikooli kirjanduse Looming Lauri Sommer on on avaldanud 4 proosateost: • "Kolm yksiklast" (2010) • "Räestu raamat" (2012) • "Sealpool sood" (2014) • "Lugusid lõunast" (2016) Looming Sommer on avaldanud 7 luulekogu: • "Laurila" (1998) • "Raagraamis poiss" (2000) • "Nõidade õrnus" (2004) • "K.L. ja N. 2004–2007" (2008) • Andres Allan "Öötrükid" (koostaja ning järelsõna autor)" (2009) • "Hangolas/Häälestamine" (2010) • "kunagi" (2015) Looming • Lisaks proosale ja luulele on Sommer avaldanud tõlkeid: 1. Richard Brautigani "Hanguga elavhõbedat pildudes" (2007) 2. Richard Brautigani "Et tuul seda...
FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks 1. Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Tugev tsensuur. Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid, esteetiline kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks. Psühholoogilised armastuslood ei tõuse esile, vaid ühiskondlikud panoraamid ja sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli ,,Jäine raamat"), romantilisi jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga), noorsookirjanduse iseseisvumine (see tõotab proosakirjandu...
Eesti kirjandus II kevad I loeng Kuuekümnendad – sula EELNEVALT: Kirjanduse seisukohalt olid põhukoordinaadid: eeltsensuur, stalinistlikud repressioonid 40ndatel ja 50ndatel ja see, et on mingi esteetiline ja poliitikaga kooskõlas olev kaanon. Eriti halb oli olukord proosas. 1956 20. Kongress ja Nikita Hruštšovi kõne – kritiseeris Stalini isikukultust. Ta jõuab aste astmelt võimule, ta on partei eesotsas ja hakkab riiki juhtima. See kõne annab selge suunise, et ühiskond peab kuidagi teises suunas liikuma (ei loobutud kommunistlikest ideaalidest). Positiivsed arengud hakkasid silma juba aasta paar varem, aga suuri järeldusi neidt aastal 54-55 teha ei saanud – viiekümnendate kaskpaigas hakkasid ka Siberist inimesed tagasi tulema. Enne parteikongressi näeme, kuidas tsensuuri töö hakkab 55nda aasta paiku muutuma – keelatud autorite nimekiri hakkas lühenema (kui keegi elav a...
annaabi.ee 
