kaitsevõrguga ümbritsetud heiteringist. Igasuguste abivahendite kasutamine, näiteks kahe või enama sõrme kokku teipimine, mis võib abistada sportlasi katse sooritamisel, on keelatud. Teipi (plaastrit) heitekäel on lubatud kasutada ainult lahtise haava katmiseks. Eesti parim kettaheitja on Gerd Kanter. Odavise Odaviske hoovõturada peab olema vähemalt 30 m pikkune, kuid mitte rohkem kui 36,5 m. Hoovõtujooksu pikkuse valib võistleja ise. 800grammi raskust oda visatakse 8 m raadiuse kaarjoone tagant, mis on valgeks värvitud. Maandumissektor on ka tähistatud valgete joontega, mille pikendused ristuvad ääreviskejoontega 29-kraadise nurga all. Katse loetakse ebaõnnestunuks juhtudel kui: · sportlane pillab heitevahendi, · võitleja puudutab äraviskeala märgistavaid jooni või väljaspool neid maapinda. Katse õnnestumiseks peab oda teravik maanduma sektorijoonte siseservade vahele. Enne
kinnitada, kuid kanti ka vööl olevas tupes. Mööda mõõga vart jooksis soon. Mõõga käepidemest üleval oli kaitseraud, see kaitses rüütli käsi selle eest, et kui vastane lõi vastu mõõga vart, libises see alla, kuid kaitserauaga oli kindel, et löök ei taba kätt. Jaapanis kasutati keskajal mõõka nimega Katana. Alguses olid Jaapani keskaegsed mõõgad sirged. Katanat ei kasutanud rüütlid, katanat kasutasid samuraid. Katana kaal võis olla ainult kuni 800grammi ja pikkus oli katanal umbes 95cm. Pilt 1.1 Keskaja rüütli mõõk Pilt 1.2 Katana Üheks teiseks külmrelvaks oli ka sõjakirves, neid oli mitmeid tüüpe. Hellebard teise sõnaga odakirves, mida kasutati Rootsis. Hellebard on pika varrega relv torkamiseks, ning raiumiseks. Pilt 1.3 Hellebard Teine kirve tüüp oli aga tavaline sõjakirves, neid oli kahte sorti, pikemaid ja
annaabi.ee 
