poliitilisest, paranormaalselt, arhetüüpselt jne. Unt konstrueerib tegelase, mina-jutustaja, kes alustab romaani, mis elektrist kõneleb. Ta hakkab materjali koguma ning alustab oma romaani, aga see jääb pooleli. Unt on romaanist toonud ainult mõned osad. Tekivad hoopis muud probleemid. Nimelt see utoopia, mis kirjanikul romaanis juhtub elekter kaob juhtub kirjaniku maailmas päriselt ning toob endaga kaasa igasuguseid nihkeid. Omamoodi on see vaade 60ndatele (80ndate positsioonilt). Unt püüab hajutada kuldsete kuuekümnendate müüti. Tegevus toimub 80ndatel, atmosfäär on väga painajalik, palju tegevust hämaras, pimedas, palju hiilimist. See on samas ka 80ndaid iseloomustav joon pimedusega kaasneb ka teatud hirm ja ebamäärasus. Teema, mis Undil romaani sisse toodud on, on kirjutamine. Kuivõrd on romaani võimalik maailma sisse kirjutada. Kas kirjutatu on originaalne, kui paju seal on
· Kunstitõde ja elutõde kas kunst ja teater peab elu tõeliselt kajastama? · Klassika tõlgendamisest kui palju tohib siia tänapäeva sisse tuua, kui palju muuta? · Noor näitleja teatris · Kaasaegse dramaturgia probleemidest Teatrikriitika oli muutunud sisukamaks, analüüsivamaks. Mõttevahetustes osalesid nii teatriteadlased-kriitikud kui ka lavastajad ja näitlejad, mõnikord ka üliõpilased, õpetajad, arstid jt erialade esindajad. Need olid iseloomulikud just 60ndatele ja 70ndatele. Ilmar Tammur (1921-1989) Oli lõpetanud TK Lavakooli 1941. Sõja ajal kuulus ERKA koosseisu. Pärast sõda stazeeris Moskva Kunstiteatri juures. 1944-1946 töötas näitleja ja lavastajana Vanemuises, Draamateatris, Kandles. 1948-52 Endla peanäitejuht, 1952-70 Draamateatri peanäitejuht, 1970-74 Filharmoonia peanäitejuht, 1974-78 ETVs ja Rakvere teatris. 1978-89 Noorsooteatris näitleja.