Popmuusika Popmuusika tuleneb sõnast populaarne ja hõlmab ajastute kõige populaarsemaid laule. Popmuusika stiil on pidevalt muutuv. Popmuusikat hakati defineerima kuskil 20 sajandi keskel. Suuresti muutus muusika massidesse ka muusika salvestamisvõimalustele, mis aina aktiivsemalt arenes. Esimesteks suuremateks popmuusikuteks võib lugeda Bing Crosby ja Frank Sinatra. Kuskil 50nendate alguses peale Teist Maailmasõda, kui teismeliste põlvkond muutus aktiivsemaks hakati ka popmuusika edetabeleid koostama. Sel ajal oli popmuusika pigem rock'n'rolli sugemetega. Sellest ajastust on pärit ka sellised suurnimed nagu Elvis Presley ja the Beatles. Biitlid valistesid popmuusikat kuni 70nendateni, kuni nad lahku läksid. 80nendatel muutus popmuusika mimekesisemaks ja paljud katsetasid erinevaid stiile rohkem. 90nendad olid poistebändide ajastu
legendaarne Elvise kitarrist Scotty Moore. Pärast suurepäraselt esitatud lugu "Love Me" haaras Elvis ootamatult Scotty soolokitarri enda kätte. Sellisena sokeeris Elvis 1968. aastal paljusid kes uskusid, et Elvis suri tõelise rocki jaoks juba viiekümnendate lõpus. 1968.a. come back ja Scotty kitarr Elvise käes kummutasid selle väite juba paari looga. Samuel Roy meenutab oma raamatus, et Elvis võttis Scotty'lt laval kitarri, kuna Scotty mäng meenutas talle paljuski 50nendate stiili, kuid Elvis laulis nüüd hoopis erinevalt. On öeldud, et võid elada tosin elu, kuid sa ei leia sellist soundi, kuna see sound oli metsik, pöörane ja ohtlik. Elvise hing oli läinud selleks ajaks sellesse kitarri. Igal juhul tuli Elvise kitarrimäng üllatusena nii kohal olnud fännidele kui ka televaatajatele. Elvis Presley oli lauljana loomupärase andekuse musternäide, sama kehtis kindlasti ka ta kitarrimängu kohta. Elvise eluloost lühidalt
heaolu, arstiabi, hariduse, abirahad jms. Esimesena jõudsin sinna kaugele Põhjamaad. 2. Vastuseis massikultuurile 1950. Aastate lõpul ning sellest välja kasvanud hipiliikumine. Majanduse ja heaolu kasvus nägid paljud aga ka negatiivseid külgi. Kodanik muutus üha enam ja enam tarbijaks ning kujuned välja massikultuur- kultuur mis on mõeldud „keskmisele“ inimesele ja mida surutakse peale agressiivse reklaamiga, et igaüks oleks „nii nagu naaber“. 50nendate aastate keskel tekkis seetõttu vastuseis massikultuurile. Aja jooksul arenes ühiskonnavaesest protestiliikumisest välja hipiliikumine. 3. Hipiliikumise üldiseloomustus. Rõhutati armastust, rahu ja vabadust, süveneti idamaistesse religioonidesse, üritati lahti ütelda igasugustest piirangutest. 4. Woodstocki rokifestival 1969, selle tähtsus. Hipiliikumine kulmineerus 1969. aastal USA-s toimunud Woodstocki rokifestivalil
hetkel Elvise käes - Elvise come backi aegne rockile sageli hädavajalik räme esitus võimendus veelgi. Sellisena shokeeris Elvis 1968. aastal paljusid kes uskusid, et Elvis suri tõelise rocki jaoks juba viiekümnendate lõpus. 1968.a. come back ja Scotty kitarr Elvise käes kummutasid selle väite juba paari looga. Samuel Roy meenutab oma raamatus, et Elvis võttis Scotty'lt laval kitarri, kuna Scotty mäng meenutas talle paljuski 50nendate stiili, kuid Elvis laulis nüüd hoopis erinevalt. Scotty mäng ei sütitanud Elvise tunnet vajalikuks põlenguks. Greil Marcus on öelnud, et võid elada tosin elu, kuid sa ei leia sellist soundi, kuna see sound oli metsik, pöörane ja ohtlik. Elvise hing oli läinud selleks ajaks sellesse kitarri. Igal juhul tuli Elvise kitarrimäng üllatusena nii kohal olnud fännidele kui ka televaatajatele.
teatraalsust. Tüüpilisuse nõue viis must-valgete skeemideni. Isegi kui roll oli jama, pidi näitleja sellega siiski lavale astuma. Kontakt modernismiga sula-ajastu lõpul, samuti post-modernismiga. 70ndatel stabiilne olekuaeg, 80nendatel samuti stabiilne, vaatamata imelikele suhtumistele, suvalisele tsensuurile jne. 2. Mille poolest erineb olustikurealism sotsialistlikust realismist? Tooge näiteid olustikurealistlikust teatrist. Olmerealism muutus populaarseks 50nendate II poolel, 60nendatel. Seda iseloomustas stiililine järjepidavus, staatilisus, olustikulisus, täpsus, pisiasjadel lasus suur osatähtsus, näitleja mängus taotleti lihtsust, edasi kanti elutarkus ja mõõdukus. Teatrilavastus lähtus tekstist, stiil tulenes kirjandusliku teksti stiilist. Populaarsed olid nii Eesti kui ka nõukogude repertuaar. Publiku hulgas oli populaarne Eesti klassika, seda lavastati olmerealistlikus võtmes
annaabi.ee 
