Sõjavägede ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner ning saadi ka välisabi. 7.jaanuaril 1919 läks Rahvavägi vastupealetungile. 1.veebruaril oli Eesti venelastest puhas. Sakslased tahtsid Lätist endale suurt osa saada, eestlased läksid appi ja toimus Landeswehri'i lahing e. Võnnu lahing. Eestlased võitsid, Saksamaal sunniti baltimaadest lahkuda. Terve detsembri vältel proovis punaarmee Narvat rünnata. Jaak Tõnisson läks läbirääkimistele. Rahukonverents Tartus toimus 2kuud. 2Veebruaril 1920 sõlmiti rahu, Venemaa tunnistas Eesti iseseisvaks. Eesti välispoliitika 1923. loodi Eesti-Läti kaitseliiduleping. 1932 tegid Venemaa ja Eesti mittekallaletungi lepingu. 1939 Eesti-Saksa mittekallaletungileping
1930a likivideeriti tööpuudus ja paranes inimeste elukvaliteed. VÄLISPOLIITIKA Eesti tunnustamine 1918 tunnustas Inglismaa ja Prantsusmaa valitsus eestis de facto-ga. Eesti probleemide lõplik lahenemine pidi jääma Pariisi rahukonverentsi ülesandeks kus iseseivuse juriidlisest tunnustamisest hoiduti. Jaan Poska otsis uusi lahendusi, eeskätt NV sõja lõpetamine, mis sai teoks 2veebruaril 1920a Tartu rahulepingu allkirjastamisega 1920 tunnistas Soome Eestit de jure-ga, 1921 tunnistasid enamus riike eestit de-jurega ja baltiriigid võeti vastu Rahvasteliitu. Eesti ohustatus. Olulisemaks ülesandeks oli julgeoleku tagamine, mis tulenes ka geopoliitlisest asukohast. Eriti Saksamaa ja NV ees. Eesti tegi esmased panused suhete normaliseerimisele NV-ga kus lubati idanaabritele mitmeid majanduslike soodustusi.