Järgneb üle kahe ja poole aasta õpinguid, mis kulgevad edukalt. Akadeemia kõrvalt kuulab Laidoner Peterburi ülikoolis loenguid rahvusvahelisest õigusest ja majandusteadusest. Külastab Peterburis olevaid eesti organisatsioone, muuseume, ooperietendusi ja kontserte. Ühel sellisel kontserdil kohtab ta tuttavat neidu Vilno sõjakooli päevilt Maria Kruzewskat, kes nüüd on Peterburi konservatooriumi üliõpilane. Samal, 1909 aastal abiellub 27aastane Laidoner 22aastase Mariaga. 1912. aasta juunis lõpetab 28aastane Laidoner Imperaatorliku Nikolai sõjaväeakadeemia 1. järguga ja teda autasutatakse eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga. Eestlastest lõpetas koos Laidoneriga sõjaväeakadeemia veel tulevane kindral Andres Larka, kes ülendati õppimise ajal alamkapteniks ja samuti autasustati Püha Anna III klassi ordeniga. Üldse omandas enne Esimest Maailmasõda
ohvriande tooma.) Martin mõtiskleb selle üle, et enne surma hakkas Sokrates suur loogik ja filosoof ning analüütiline mõistuseinimene kirjutama luuletusi. Suvi on erakordselt rohke kapsaussidest, kes aedades kõike rohelist järavad. Martin vaatab aknast mööda tänavat liikuvat leinarongi, mis tuletab talle meelde ta enda surelikkust. Nii leinarong kui ussid (nagu laipa õgivad vaglad) on omamoodi surma ettekuulutajad. Tänaval kohtub Martin 22aastase juudi neiu Isabellaga, kelle vanemaid ta teadis juba Peterburi päevilt. Tüdruk on andekas pianist, kuid teenib elatist klaveritundide andmisega. Nad satuvad vestlema ja jutt läheb Sokratesele. Isabella on kriitiline mõistuse suhtes, kuna see hävitab inimese vaimsuse, tunnete ja hingelisuse saladuse. Kõndides jõuavad Martin ja Isabella mere äärde, kus loojuva päikese valguses purjekas teele läheb
annaabi.ee 
